Sel laupäeval toimunud Sügisregatil, mis oli ühtlasti KJK Caprice Cup sarja V etapiks, saavutas Tuulelaul II koha. Ligi 2,5h kestnud võistlussõidu võitis 9 osaleja seast ülekaalukalt Leila.
Sügisregatil osales Tuulelaulu tiim teistkordselt. Mullu lõhkusime samal võistlusel oma eespurje ja lõpetasime regati peale mitut strateegilist mõõdalasku alles 5. kohaga 8 osaleja seast. Tänavu oli eesmärk oma mullust tulemust parandada ja püüda kohta esikolmikus. Lisaks meile asus starti veel 8 ORC IV grupi jahti. Tuulelaulu tiim asus starti 4-liikmelisena. Puudu oli viimaseid päevi Aasias komandeeringus viibiv Siim.
Tuuleolusid arvestades määrasid kohtuniku võistlusrajaks päris pika distantsi - 6-3-5-F ehk krüss Kuuli munasse, sealt terav spinniots Katariina kai juurde, edasi krüss laevatee teljepoisse nr 2 ja pikk pärituule ots finišisse. Tuult puhus põhjakaarest 3-5 m/s, mis tähendas, et lahte oli sisse tulnud korralik lainejumm, mis jahtide kulgemise raskemaks tegi.
Regati start läks meil korralikult "aia taha". Võtsime aegsasti stardiliini lähistel positsiooni sisse ja suutsime seda hoida edukalt kuni stardipauguni. Küll aga ei arvestanud me piisavalt vaiksete tuuleoludega, mis ei võimaldanud jahti tavapäraselt kiirendada. Nii sõitsid tagant hooga tulnud konkurendid meist alt ja pealt läbi. Eriti hea stardi sai sealjuures Blanca, kes edestas meid stardiga juba u 4-5 paadipikkusega.
Peale kesist lähet pautisime kiirelt vabasse tuulde ja hakkasime arutama strateegiat, kuidas oleks kõige mõistlikum esimesse pöördemärki purjetada nii, et saaksime ka stardis ettelastud konkurendid kätte. Otsus oli üksmeelne, et püsime pundis ja püüame maksimaalselt ära kasutada tuulepööramisi ning üksi kusagile nurka õnne otsima ei lähe. Strateegia end enam vähem ka õigustas, sest tagumiste jahtidega nagu Eneli, Juko, Viru, Carol ja Madicken suutsime vahet suurendama hakata ja eesolevale Blancale ning Merihundile hakkasime järele jõudma. Ainult 1 jaht - Leila - kaugenes müstilise kiirusega. Jaht purjetas esimesse pöördemärki vist ainult 2 paudiga, sõites pika laksuga peale starti Miiduranna sadama alla ja sealt teise halsiga otse märki. Siiski oleks vale öelda, et Leila oma edu nurgakast sai, sest ründenurk, millega see jaht edasi kihutas, oli kümmekond kraadi parem kogu ülejäänud laevastikust ja sellise powerile ei saa vastu ei püssi ei ussirohuga.
Nii oli Leila esimeses märgis ülejäänud pundist ees juga u 1,5min'ga, nende järel Blanca, Merihunt ja Tuulelaul väikeste vahedega.
Kohe külgtuule alguses õnnestus meil mõõduda Merihundist, kel läks terve igavik, et oma spinnaker tööle saada. Sellele aga järgnes tavapärane Merihundi käitumine - luhvati nii kaua oma suurema spinniga väikesemaid jahte üles kuni neist pealt mõõda saadakse. Olles meie grupi suurim jaht, poleks neil mingi probleem rahulikult veerandistelt ka alltuulest läbi sõita, kuid nemad lihtsalt peavad kogu aeg tüli normima. Tuulelaul igatahes provokatsioonidele ei allunud ja lasime nad rahulikult endast üle sõita. Blanca nii lihtsalt aga alla ei tahtnud anda ja nii luhvasid 2 konkurenti teineteist generaalkursist kõvasti eemale, kuni lõpuks Merihunt loobus ja kursi ikkagi märgile võttis. Selle ajaga olime meie rahulikult vabas tuules tempot teinud ja mõlemast konkurendist ette saanud. Meile sobis.
Viimasel krüssuotsal Tallinna laevatee teljepoisse nr 2 hajus laevastik mõõda Tallinna lahte laiali. Leila, meie ja Blanca hoidsime pigem lahe keskossa, Merihunt ja Viru Paljassaare poolsaare poole. Tuul kruttis nii tugevust kui nurka ja nii mõnigi lainejumm lõi jahi käigu korduvalt maha. Rajaosa alguses kontrollisime pingsalt Blancalt, kuid mingi hetk kadus neil ründenurga teravus ja nii jäid nad iga kaabeltauga ühe enam meist maha, olles pöördemärgiks mõõda lasknud ka Juko, Eneli ja Viru. Krussu keskel sai Blanca kokku ka vana hea tuttava, Aegna liinilaevaga Juku, kes kevadel meid ja Blancat keset mered ootamatult rammida üritas. Sel korral õnneks nii teravat olukorda ei tekkinud.
Meie tõehetke saabus aga märgis kui selgus, et rajaosa läbimiseks teise rajapoole valinud Merihunt oli sealt mõnevõrra parema kiirusega edenenud ja kokkuvõttes meist füüsiliselt ette sõitnud. Lisaks tuli samast nurgast Viru, kellega meie ajaline vahe ei pruukinud olla piisav, et neid regati kokkuvõttes edestada.
Meie tõehetke saabus aga märgis kui selgus, et rajaosa läbimiseks teise rajapoole valinud Merihunt oli sealt mõnevõrra parema kiirusega edenenud ja kokkuvõttes meist füüsiliselt ette sõitnud. Lisaks tuli samast nurgast Viru, kellega meie ajaline vahe ei pruukinud olla piisav, et neid regati kokkuvõttes edestada.
Pärituule otsal hoidsime spinni maksimaalselt töös ja finišeerisimegi füüsiliselt kolmandana. Milliseks kujuneb meie kaht võistluse protokollis, oli siiski raske veel öelda. Kas vahe Merihundiga oli piisavalt väike, et neid parandatud ajas edestada? Kas vahe Viruga oli piisavalt suur, et neist ka kokkuvõttes ette jääda? Ootasime põnevusega.
Peale distantsiläbimise aegade ümberarvutamist oli Leila endiselt kindel esimene, edestades parandatud ajas teise koha jahti tervelt 3,5min'ga. Teise koha saavutas Tuulelaul. Suurim konkurents oli sel võistluse kolmanda koha peale. Vaid 1 sekundilise eduga Viru ees võitis selle Merihunt. Parima stardi saanud Blanca pidi lõpuks leppima alles 6. kohaga. Kuigi Leila suur ülekaal tegi veidi muret, olime oma tulemusega väga rahul.
Sügisregatt oli ühtlasi V etapp KJK korraldatavast Caprice Cup seeriavõistlusest. Meie kohad selles seerias on olnud nüüdseks 1., 1., 1., 2. ja 2. ehk kokkuvõttes oleme seeriavõistluse kindlad liidrid. Seeriavõistluse lõpuni on jäänud veel 2 etappi - nädala pärast toimuv Jahtklubi regatt ja oktoobri lõpus aset leidev Hooaja lõpuvõistlus. Uus start ootab Tuulelaulu ees eeloleval kolmapäeval.
0 kommentaarid:
Postitage kommentaar