Tuulelaulu blogi

Tuulelaulu segased ajad

2012-01-11T22:03:00.002+02:00

Tuulelaulu tiim on oma veerandisel purjekal merd kündnud tänavuseks neli suve. 2011. aasta hooaeg on meile taas väga edukas - tegime 32 starti, milledest saavutasime 23 poodiumikohta ja milledest omakorda 12 sõitu tõid kaela kuldse medali. Kuigi see on ilmselt kõigi Eesti veerandtonniste hulgas suurim medalisaak, tõi hilissügis kaasa paljude jaoks pomm-uudise - Tuulelaul on müügis.

Selleks, et kirjutada lahti, mis siis tegelikult toimub, peame me vaatama tagasi 4 aasta tagusesse aega ehk perioodi kui me Tuulelaulu tiimi kokku panime. Nimelt olin 2007. aasta lõpuks aktiivsest svertpaadil purjetamisest u 5-6a eemal olnud. Kaasa sai küll tehtud mõned Muhu väina etapid ja mõned kohalikud sõidud Saaremaal ja Tallinnas, kuid soovid olid hoopis suuremad - tahtsin purjetada aktiivselt avamerd päris enda tiimiga. Sama aasta lõpus toimunud Saaremaa Merispordi Seltsi hooaja lõpupeol püüdsin peldikuukse taga kinni Toomas Sootsi ja kurtsin oma muret: "Mul on sõpradega tiim ja tahaks kangesti purjetada, kas tead mõnd jahti, mida saaks rendile võtta." Tomil oli vastus varnast võtta - muidugi, võtke minu Eneli. Kuigi ambitsioon oli veits suurem ja hing ihkas ikka majandusõitsengule omaselt mõnd suuremat jahti, siis tänu soodsale nn rendidiilile lõime ikkagi käed. Peale 1,5 kuust "rentimist" ilmusid täiesti juhuslikult välja "ostjad valgevenest" ning sundseisus pidime jahi üles ostma, et saaks ikka hooaja lõpuni sõita. Kuna veerandine ei olnud ikkagi nö meie jaoks, siis panime jahi kohe peale Muhu väina uuesti müüki ning Eneli õnneks leidis ta endale väga hea uue peremehe, Jensi.

Meie aga hakkasime jälle oma valget laeva otsima. Peale mõningast otsingut sai aga selgeks, et ega meil töötutel, üliõpilastel ja madalapalgalistel ikka tegelt uue jahi jaoks raha ei ole ja nii komistasime pool juhuslikult Nasva sadamas juba aastaid kail seisnud Tuulelaulu otsa. Mõtlesime, et päris hooaega ei tahaks vahele jätta ja ostaks selle jahi paariks-kolmeks hooajaks ning siis vaatame edasi. Mõeldud tehtud.

Tuulelaul osutus aga kuradima kärmeks pilliks ja juba esimesel hooajal saime oma vanade purjedega 35 sõidust 8 medalit ja Muhu väina ülikõva 5.koha. Heade tulemuste taustal olid sellesügisesed tiimisisesed läbirääkimised teemal "Kuhu edasi," väga rasked. Peale pikki diskussioone langetasime aga otsuse, et müüme ikkagi jahi.

Tuulelaul on müügis olnud tänaseks u 1,5 kuud. Huvilisi on olnud nii siit kui sealt poolt piiri, aga diili lukku pole tänaseks õnnestunud veel lüüa. Mis aga meist edasi saab? Uus jaht oli põhimõtteliselt juba enne aasta lõppu välja valitud, kuid selle ostu eelduseks on praeguse jahi müük.

Tuulelaul on aga usaldatud Noblessneri sadama paadimeistrite käe alla. Jaht saab täiesti uue põhjamürgi ning teostatakse nipet-näpet muid hooldustöid. Tuleb tunnistada, et Sail Investi mehed on Eesti turul täesti klass oma ette. Nii proffi teenindust pole me oma seniste talvehoiustamiste ja hooldustööde juures veel näinud. Sellest kõigest aga peagi pikemalt.

Seega on praegu meie jaoks väga segane aeg. Kas leiame Tuulelaulule ostja? Kas välja valitud uus jaht on saadaval ka siis kui Tuulelaulu müüdud saame? No kurat seda teab... Panen aga kõikidele blogi lugejate südametele - sellist võidupilli iga päev müügiks ei pakuta ja tegutseda tuleb NÜÜD!

Kalev JK hooaja lõpupidu

2011-11-20T21:16:00.006+02:00

Tänavune avamere purjetamise hooaeg oli meie meeskonnale järjekorras neljas ja kolmandat aastat järjest oli meil põhjust osa võtta hooaega kokkuvõtvast Kalevi Jahtklubi hooaja lõpupeost, kus meenutati möödunud hooaega ning premeeriti parimaid.

Kõige väiksemate jahtide osavõtt sellest vahvast üritusest on läbi aegade olnud suhteliselt kasin. Nii ka sel aastal. Lisaks Tuulaulule olid esindatud veel ka Blanca, Leila ja Gemma esindajad. Meenutada oli möödunud hooajast nii mõndagi, kuid seltskonna peajututeema keerles suuresti juba järgmisel hooajal ja Tuulelaulu müügil ning võimalikel tulevikuplaanidel. Viimaste kohta on aga veel liiga vara ametlikult sõna võtta, sest plaanid on veel veidi liiga toored. Üks on aga kindel - liigume edasi põhimõtte - kiiremale, kõrgemale, kaugemale - järgi.

Tuulalulu tänavune sõjasaak Kalevi Jahtklubi regattidel oli ütlemata rikkalik - saavutasime esikoha nii Kolmapäevaregattide koondkokkuvõttes kui ka 7 osavõistlusest koosnevas Caprice Cup seeriavõistlusel. Meie auhinnakapis säravad nüüdsest 2 suurt karikat ja kirkaimad medalid. Lisaks ilustab kapteni rannet nüüd vinge Tissot' käekell, mis oli Caprice Cup'i peaauhinnaks.

Hooaja lõpuvõistlus

2011-10-30T21:27:00.006+02:00

Kui Tuulelaulu tiim laupäeva hommikul Piritale jõudis, oli jaht juba ette valmistatud. Sellist "ettevalmistlust" ei oleks aga osanud uneski ette näha. Nimelt oli värske Kolmapäevaregattide võitjapaat üle puistatud roosiõite sülemiga. See tõeliselt romantiline šest võttis südame härdaks ka meie tiimi kõige kangemal merekarul. Suur tänu, kes iganes selle vahva ettevõtmise taga olid!

Nüüd aga lõpuvõistluse juurde. Sügisele omaselt puhus tuul keskmiselt valjemalt, s.o. u 7-10m/s. Meie tiim oli mehitatud 4-liikmelisena, puudu oli vöörimees Andro. Kuna aga meteoroloogid nägid ette pigem tuule vaibumist kui selle valjenemist, siis otsustasime abikäsi juurde mitte värvata.

Ülalolev foto on tehtud mõned sekundid enne starti. All vasakus nurga on näha ka Tuulelaulu vöör. Jah, me jäime starti korralikult hiljaks. Nimelt olime enne starti otsustanud genoat tuules mitte kulutada ja jätsime selle heiskamise viimasele hetkele. Kolme asja korraga teha - purje heisata, jahti trimmida ja stardiks valmistuda - ühe puuduva kätepaariga seda teha ei jõua ja nii see start käriseski... Õnneks saime käigu päris kiiresti ette ja head ründenurka sõites olime esimese krüssu keskpaigaks juba esikolmikus. Distantsiks muide oli 2 "vorsti" finišiga jõel.

Esimeses pöördemärgis olime Blanca järel teisena. Leila oli meist veel 5min enne märgivõttu vasakuga eest läbi sõitnud, kuid märgiks oli vahe mõned paadipikkused juba meie kasuks.

Peale märgivõttu saime spinnakeri teistest kiiremini üles ja tööle ning õige pea õnnestus meil ka Blancast mõõda sõita. Olime tõusnud liidriks. Huvitavaks tõotas olukord kujuneda aga märgus. Lisaks meile ja Blancale olid sama märki võtmas ka esimese grupi suured jahid eesotsas 41-jalase Premiumiga. Olid nad ju sõitmas sama distantsi, ainult ringide arv oli suurem. Selles pundis kõige sisemist positsiooni omades pöörasime ümber märgi esimesena meie. Paraku olid aga spinni-brassil stressisõlmed sees ja spinn ei tulnud lõpuni alla. See võimaldas Blancal kohe märgis meist paremini kõrgust võtta ja ka mööduda. Palju ei puudunud, et ka Premium ja Olympic meist käparditest üle oleks sõitnud. Nii hullusti õnneks ei läinud ja saime hakata halastamatult uuesti Blancat püüdma.

Teise ja ühtlasi viimase krüssuga aga midagi märkimisväärset ei juhtunud. Vahe Blancaga eriti ei muutunud ja ka Leila püsis meie selja taga ohutus kauguses. Nagu hooaja teises pooles välja on kujunenud, siis meie trio selja taga tuleb reeglina jupp tühja maad ja alles siis tuleb ülejäänud seltskond tihedalt puntras. Sel korral oli osalejaid meie grupis üllatuslikult palju - 10 jahti - nii et ka taga pool käis väga tihe andmine.

Viimasele pärituule otsale sõites oli kõik veel võimalik, Blanca püsis ilusti löögiulatuses. Kiire spinniheiskamise ja õnnestunud trimmiga saime nad õige pea ka kätte, kuid mööda sõita ei suutnud. Otsustasime hoopis teha paar vahehalssi ja lootsime puhta tuulega paremat käiku arendada. Vähesel määral strateegia end ka õigustas ning muulide vahelt sõitsime sisse juba Blancaga külg-külje kõrval. Võrdseimast-võrdsemalt kulgesime finiši poole. Füüsiliselt ületas finišijoone Tuulelaul napi 1sekundi enne Blancat ja seda muide teist võistlust järjest. Meist omakorda 38sek hiljem finišeerus Leila.

Regati koondkokkuvõttes ei tähendanud meie 1 sekundiline edu Blanca ees aga midagi. Tänu veidi paremale händikäpile oli Blanca peale aegade korrigeerimist meist 11 sekundiga ees. Tuulelaulule seega teine koht. Regati koondprotokoll on nähtav SIIT. Peale finišit keeras Tuulelaul ilma sildumata oma nina koheselt ümber ja võttis suuna oma selle hooaja talvitumispaika Noblessneri sadamasse. Seetõttu ei olnud meil kahetsusväärselt võimalust osa võtta võistluse autasustamisest.

Hoolimata sellest, et purjetamishooaeg on selle võistlusega lõppenud, ei kavatse me oma blogi kinni talveunne saata. Lähiajal on kirjutada veel paljutki - kõikvõimalike seeriavõistluste kokkuvõtted, hooaja kokkuvõte, hooaja lõpupidustused, jahi väljatõstmine ja hooldusremont jne jne. So, stay tuned;)

Hooaja viimane Kolmapäevaregatt

2011-10-26T22:12:00.006+03:00

Täna, 26. oktoobril, pidanuks toimuma selle hooaja viimane ja järjekorralt 23. KJK-Delfi Kolmapäevaregatt. Ilmataat on aga mänginud oktoobris erakordse vingerpussi ning neljast toimuma pidanud võidusõidust sai toimuda vaid üks. Ka tänane regatt jäi ära, kuid seda mitte sügisele omase tormi, vaid tuule puudumise tõttu. Piritale jõudes oli Tallinna laht peegelsile ja ei olnud ühtegi märki olukorra paranemiseks.

Kokku kutsutud kaptenite koosolekul ei olnud palju valikuid. Oli küll entusiaste, kes üle mitme nädala merele kibelesid, kuid kui ikka tuult ei ole, siis võidu sõita ei saa.

Eriti kurb oli olukord meie suurima konkurendi Blanca jaoks, kes lootis viimase hetkeni, et ehk õnnestub neil mingi ime läbi meid koondkokkuvõttes ikkagi edestada. Vahe kahe jahi vahel oli enne tänast sõitu 5 punkti. Tuulelaulu edestamiseks pidanuduks Blanca tulema vähemalt 10 osalejaga võidusõidul esimeseks ja Tuulelaul pidanuks sealjuures saavutama mitte parema kui 5. koha. Arvestades, et sadamasse oli kogunenud vaid 6-7 meie grupi meeskonda, siis ka kõige parema sõidu korral ei olnud Blancal meie vastu täna võimalust.

Kolmapäevaregattide koondkokkuvõttes tähendas see Tuulelaulu jaoks teist aastat järjest esikohta. Teise koha saavutas Blanca ja kolmanda Leila. Kuidas sel aastal tee kõige kirkama karikani kulges saate õige pea lugeda kokkuvõtvast postitusest.

Tuulelaulu keredisain on varastatud:S

2011-10-20T15:23:00.006+03:00

Oleme saanud uskumatu avastuse osaliseks. Tšehhide jaht Escandalo (M37), kes muuhulgas saavutas tänavu ORC Maailma Meistrivõistlustel B-grupis pronksmedali, on varastanud Tuulelaulu keredisaini... ja purjed on ka sama värvi. Vaata ja imesta...

Las poisid, siis sõidavad oma musta vööriga edasi kui nad nii väga tahavad. Me mõtleme endale ehk järgmiseks hooajaks midagi uut ja huvitavat välja;)

Tormine Kolmapäevaregattide vahekokkuvõte

2011-10-19T15:58:00.005+03:00

Foto: Raigo Pajula (Postimees)

EMHI andis täna tormihoiatuse: "Soome lahel puhub lõuna- ja edelatuul puhanguti 15-20 m/s. Laine kõrgus 1,5-3 m," millele järgnes Kalevi Jahtklubi poolne otsus: "19. oktoobri Delfi-KJK kolmapäevak jääb tugeva tuule tõttu ära. Tuuleprognoos on mereleminkuks liiga vali. Juba pärastlõunaks on tuuletugevus 13 m/s ja see tugevneb jätkuvalt, mistõttu otsustati merele mitte minna ja kolmapäevak ära jätta."

Kui varasematel aastatel on hooaja lõpus probleem, et tuul vaikib õhtul ära ja purjekad ei jõua normaalsel ajal finišisse, siis tänavu jäävad regatid ära hoopis pideva tormi tõttu. Sügis tervikuna on iseenesest mõistlik, aga alati sätib ilmavana oma kõige kõvema piitsa just nädala keskpaigaks. Nädalavahetusel paistab tavaliselt päike.

Tänavuse Kolmapäevaregattide seeriavõistluse lõpuni on jäänud seega vaid veel üks osavõistlus. Korrigeeritud seeriavõistluse koondtabel on hetkel järgmine:

Teoreetiliselt on võimalik Tuulelaulu esikohta rünnata veel vaid Blancal. Meie aga lihtsalt alla ei kavatse anda ning oleme nädala pärast täisrelvastuses stardiliinil lahinguvalmis.

Kolmapäevane match-race Blanca vs Tuulelaul

2011-10-12T22:07:00.003+03:00

Oh Sa juudas, kus täna oli võidusõit! Kolm musketäri - Blanca, Leila ja Tuulelaul - sõitsid terve regati külg-külje kõrval ja kolmik lõpetasid lõpuks napi 10 sekundi sees. Pundis pidevalt taga-ajajana püsinudTuulelaul pidi leppima III kohaga.

Kuupäevale ja ilmastikuoludele vastavalt määrati tänase Kolmapäeva distantsiks mõistliku pikkusega 3-F ehk pikk krüss Tallinn lahe laevatee teljepoisse nr 3 ja sealt pärituules finišisse. Hoolimata kesisest sügisilmast oli meie grupis stardis 7 jahti, mida on üksjagu.

Regati stardist saime minema suhteliselt hästi, hooga ja kõige kaatri poolseimana. Küll aga leidnud me pikalt õiget trimmi ja kiirust, mistõttu ujusid Leila ja Blanca üpris kiiresti meist ette. Eriti head sõitu tegu Blanca, kelle u kuu tagune põhjalik mastitrimmi muutus tundub olevat vilja kandnud. Meie kolmene trio püsis aga päris tihedalt koos. Alati kui keegi püüdis pundist ära pautida, siis konkurendid kohe järgnesid. Krüssu teises pooles saime lõpuks jahi käima ja võtsime konkurentidele jõudsalt järele. Vahepeal juba enam kui 5-6 paadipikkuseks veninud vahe oli kahanenud taas 1-2 paadipikkuseni. Pöördemärki jõudes oli meil esmakordselt teoreetiline võimalus liidriks tõusta. Läksime aga viimase paudiga liiga kindla peale, millega kaasnes väike ülekrüss. See aga võimaldas kahel konkurendil meile ette ja alla pautida.

Suuremat sorti show läks lahti pikal spinniotsal finišisse. Kuna Blanca on Kolmapäevaregattide koondkokkuvõttes ainus meie liidrikohta ohustav konkurent, võtsime pikemalt mõtlemata nad sihikule. Katsime nende purjeid tuule eest nii kuis jaksasime ja peagi olimegi suutnud neile kõrvale ujuda. Seni stabiilselt 5-7 m/s puhunud tuul oli puhanguti paisunud juba üle 9 m/s, mis võimaldas lainetel ka paat klisseerima saada. Positsioonivõitlus kahe jahi vahel oli äärmiselt terav ja kui ühel hetkel õnnestus meil lõpuks vabalt ette saada, kasutas Blanca juhust ja sõitis filigraanselt meie tagantläbi alltuule poordi. Selle manöövriga olid nad sisuliselt saanud meie üle kontrollipositsiooni ja meie pidime ootama nüüd oma hetke.

Generaalkursist koos Blancaga kõrvale purjetades olime jätnud Leilale võimaluse segamatult oma sõitu tehes uhkes üksinduses finiši poole kulgeda. Üllataval kombel ei tahtnud Leila aga kandikul pakutud võitu nii lihtsalt vastu võtta ja ujus omakord meile ja Blancale külje alla. Kuldne trio purjetas taas külg-külje kõrval finiši poole. Peale halssimist õnnestus meil taas Blancat natuke kursist kõrvale suruda ja Leilale edumaad kätte mängida. Vahet kahe jahi vahel saanuks mõõta 30 cm'se joonlauaga. Minul isiklikult oli tahe minna veel agressiivsemaks ja meelitada alltuule jahina välja ka protestiolukord, kuid kuna purjetamisreeglite seotud-sidumata peatükk on kohati päris keeruline, otsustasime veidi end tagasi hoida.

Nö finišikoridori sisenedes oli Leila napilt ees ja meie Blancaga külg-külje kõrval kohe järel. Veel jõe peal võitlesime Blancaga vihaselt positsiooni eest. Finiši liini ületaski Leila esimesena, meie 9 sek hiljem ja meist omakorda Blanca 1 sekund hiljem. Peale aegade korrigeerimist jäi Leila endiselt võitjaks, edestades teise koha saanud Blancat vaid napi 1 sekundiga. Tuulelaul, kes sarnaste paatide juures omab meist kolmest kõige kehvemat händikäppi, pidi leppima III kohaga. Samas oli meie eesmärk täidetud, suutsime kümne küünega Blancal ahtrist kogu sõidu kinni hoida ja nende esikoha võimaluse elimineerida. Pidavalt esikolmiku kohti välja sõitvale Leila tiimile oli see muide sel hooajal alles teiseks võiduks.

Kolmapäevaregattide koondkokkuvõttes muutus koondprotokoll jälle põnevamaks. Enne kahte viimast sõitu on Tuulelaulu edumaa Blanca ees sulanud vaid 5 punktile ja juhtuda võib veel mida iganes. Tänase võiduga kindlustas Leila koondkokkuvõttes oma III kohta ja Virul on teda nüüd suht võimatu edestada. Ootame põnevusega juba järgmist nädalat, sest hammas on tänasest sõidust verel ja siis on ka meie tiim üle pika aja täiskoosseisus taas rivis.

Järjekordne ärajäänud Kolmapäevareagatt

2011-10-06T08:58:00.005+03:00

Eile päeval ilmus Kalevi JK kodulehel teade: "Kolmapäeva, 5. oktoobri ilmaolud on mereleminekuks liiga erakorralised, mistõttu otsustati merele mitte minna ja kolmapäevak ära jätta. Neljapäevaks, 6. oktoobriks ennustatakse tuule tugevnemist veelgi, mistõttu palume kaptenitel tulla sadamasse jahtide kinnitusi kontrollima."

KJK siseselt on sõlmitud vaikiv kokkulepe, et kui tuul puhub keskmiselt üle 13m/s, siis võistlusi ei peeta. Kui varasematel aastatel ei ole kohalikud võistluskorraldajad julgenud endale regati ärajäämise eest vastutust võtta, siis tänavune uus Kolmapäevaregattide peakohtunik on korralik "munadega mees" ehk ta julgeb otsustada. Nii on tänavu 1 või 2 sõitu ära jäetud tuulevaikuse tõttu ja teist sama palju tormi tõttu. Kiidame sellist enesekindlust, sest nt tugeva tuule korral räägitakse pärast sõitu pigem sellest, kes mida ära lõhkus, mitte sellest, kes paremini purjetas - see ei ole õige.

Eilse päeva tuuletugevus oli täpselt piiri peal puhudes kogu päeva u 13 m/s. Windguru prognoosis tuule tugevuse püsimist. Nagu tagantjärgi tuulegraafikutelt näha, siis u kell 6PM paiku andis ilm siiski veidi järgi, tuul puhus keskmiselt 9-10m/s ja puhanguti kuni 12-13m/s. Ehk sisuliselt oleks olnud õigustatud ka kohtunike otsus sõit läbi viia.

Pirita TOP ilmajaama tuulegraafik, max wind speed.

Kolmapäevaregatte on jäänud hooaja lõpuni veel kolm. ORC IV grupis, kus võistleb ka Tuulelaul, võitleb esikolmiku koha eest veel neli jahti ja sisuliselt on neil kõigil teoreetiline võimalus tulla ka koondkokkuvõttes võitjaks. Olgu siinkohal välja toodud Kolmapäevaregattide korrigeeritud vahekokkuvõte:

Tabeli vahe KJK lehel oleva koondprotokolliga seisneb sellest, et oleme vastavalt võistlusjuhendile punktide kogusummast maha arvanud kolme halvima sõidu tulemused.

Uudisena väärib äramärkimist ka nädalatagune Kolmapäevaregatt, mille starti Tuulelaul tehnilistel põhjustel ei jõudnud. Nimelt tekkis ebatavaline olukord, kus vahetult enne regati algust tuul tugevnes olulisel määral. Mitmed võistlusele registreerunud jahid otsustasid merele mitte minna, paljud keerasid merelt sadamasse tagasi vahetult enne starti ning osad jahid katkestasid sõidu poolepealt. Sellega kaasnevalt tekkis terav diskussioon, millised jahid peaksid võistluse protokollis esindatud olema ja millised mitte. Diskussiooni keskel oli purjekas Tuulelaul, kes maksis hooaja alguses ära kõikide Kolmapäevaregattide stardimaksu, kuid ei jõudnud tol päeval merele. Seisukohti oli nii palju erinevaid, et lõpuks küsiti nõu purjetamisreeglite Grand Old Man'lt hr Andrus Poksilt. Tema lõi paralleeli mõne aasta taguse Eelolümpiaga, kus suurvõistlusele registreeriti võistlejaid juba aasta enne regatti. Kuigi mitmed registreerunud purjetajad võistlusele ei tulnud, kanti nad ikkagi regati protokolli kui DNC (did not compete). Selle faktile toetudes muudeti tagantjärgi ka läinud nädala Kolmapäevaregati protokolli, kuhu kanti kõik jahid, kes olid võistlusele registreerunud, hoolimata sellest, kas nad reaalselt võistlusest osa võtsid või mitte. Samuti kanti protokolli Tuulelaul, kes sisuliselt oli end hooaja alguses stardimaksu makstes kõikidele selle aastastele regattidele registreerinud. Sisuliselt peame me seda otsust õiglaseks, kuid samas on see vastuolus reeglite varasema tõlgendamise praktikaga. Nimelt ei ole meile teadaolevalt kordagi varem mitte võistlevaid jahte, hoolimata sellest, kas nad on registreerunud või mitte, protokollidesse kantud. Tuulelaul ise ei osalenud nt 2009 ühelgi oktoobrikuisel Kolmapäevaregatil ja kuigi me olime hooaja alguses sarnaselt tänavuselele kõikidele sõitudele registreerunud, ei kantud meid tookord protokolli. Loodame, et edaspidi sellist segadust ei teki ja puhkte arvestatakse ikka õiglaselt.

Septembri viimase Kolmapäevaku needus kestab

2011-09-28T21:02:00.009+03:00

Täpselt aasta tagasi oli meie blogi postituse esimene lõik järgmine: "Septembri kuu viimasel kolmapäevaregatil ei ole meie meeskond elus veel kordagi finišiliinini jõudnud. Ülemõõdunud aastal kui sõitsime veel jahiga Eneli, olime selleks ajaks jahi uuele ja väga heale omanikule ära müünud. Aasta tagasi olime võistluse sunnitud katkestama tormi tõttu ja tänavu katkestati sõit tuule puudumise tõttu. Hirmuäratav statistika." Tundub uskumatu, kuid needus kestab ja Tuulelaul ei jõudnud finišini ka tänavu. Mis siis sel korral juhtus?

Tänane Kolmapäevaregatt hakkas viltu kiskuma juba päeval kui meie vöörimees Andro ootamatult teatas, et tal on tõsiseid probleeme õhtul õigeks ajaks Piritale jõudmisega. Leppisime kokku, et asendajat talle otsima ei hakka ja ta püüab ikkagi jõuda. Kell 17:06 ehk sadamast väljumise viimasel minutil tuli aga kõne, et võta või jäta, mees ikkagi kohale ei jõua. See oli väga halb märk, sest ilmaennustus prognoosis sõidu jaoks järsult tugevnevat tuult.

Kui Piritale sõites paistis Tallinna laht veel suhteliselt rahulik, siis mõõda Pirita jõge lahe poole kulgedes oli näha, kuidas tuul tõesti iga hetkega järjest tugevnes ja laine juba üle muuli lõi. Tuulelaul keeras jahi nina vastu tuult ja hakkas heiskama groot-purje. Kui puri oli enam kui pooles mastis, lendas aga ootamatult mastist alla ülemine pakstaak. Selgituseks olgu öeldud, et tegu on ühe masti kinni hoidva trossiga. Nimelt oli pakstaak jäänud õnnetult groodi topi taha kinni ja groot tõstis selle masti seest välja.

Hetkeks tekkis meeskonnas peataolek, et mis nüüd siis saab. Tuul käis ainuüksi muulide vahel juba puhanguti 14,5 m/s. Kes masti läheb? Tõmbasime jahi muuli äärde laine varju ja esimesena proovis Rait, ilma julgestuseta. Esimese saalingu peale jõudes oli selge, et mõõda märga masti ilma julgestuseta sellise piitsaga ei roni. Järgmisena tõmbas endale turva-falli ümber rooli-mees Risto ja kamandas: "Tõmmake mind üles." Tema tuli alla umbes poole pealt. Meie stardini oli jäänud u 15min.

Keerasime juba otsa sadama poole tagasi ja loobusime startimisest, kuid siis tekkis mõte, et lähme Kalevi JK kraana juurde tuule- ja lainevarju ning proovime uuesti masti minna. Mõeldud tehtud. Jaht korralikult kai külge kinni, turva-fall Ristole tagumiku alla ja tõmbasimegi ta üles. Pusimist oli palju - küll kukkus pakstaak alla, küll ei läinud see masti korralikult sisse tagasi - aga lõpuks ikkagi asja sai. Lasime kiirelt kaiotsad lahti ja tuiskasime täispööretel tagasi tagasi mere suunas, äkki jõuame ikkagi starti. Samal hetkel raadiosaatjat käima pannes saime aga kurva info osaliseks, meie grupi stardini oli jäänud vaid 30sekundit. Nii olime sunnitud ikkagi koju tagasi pöörduma.

Pirita TOP'i ilmajaama tuulegraafik - alla 12,5 m/s keskmine tuul sõidu ajal ei langenud.

Olgu öeldud, et ilm oli merel õige pööraseks läinud - kohtunike sõnul oli stardi hetkel tuulekiiruseks keskmiselt 12m/s ja ERGO tiimi sõnul käisid puhangud enne starti ka 16 m/s juures. Merelt pöörasid juba enne starti tagasi väga paljud jahid - Forte, Merion, ERGO, Tessa, Nautilus, Merikotkas jt. Lisaks katkestas sõidu 6 võistlusel startinud 19 jahist, s.h. meie grupi jahid Leila ja Gemma. Leila sadamasse jõudes võis naiskonna poole pealt kuulda arvamust: "Täna oli merel tõsiselt kole." Meie grupi viiest startinud jahist jõudis finišisse seega kolm ja paremusjärjestuse moodustasid: Blanca, Viru ja Astraia. Blanca rooli hoidis täna muide Edasi kapten Koit Pauts.

Kolmapäevaregattide vahekokkuvõte ei ole veel avaldatud, kuid Tuulelaul peaks oleme veel endiselt liider, kuid tänase võiduga lähenes Blanca meile päris ohtlikult. Hooaja lõpuni on jäänud veel 4 võidusõitu. Üks on aga kindel - järgmiseks ostuks on meie meeskonnal nn pootsmanni tool, millega mastis saab käia:)

KJK Kolmapäevaregati III koht

2011-09-21T21:05:00.005+03:00

KJK-Delfi 18. Kolmapäevaregatt lõppes Tuulelaulu jaoks 8 osaleja seas III kohaga. Täna oli püüdmatu Blanca, kuid ebaõnn ja "lagunev tehnika" röövisid võimaluse võistelda II kohale.

Tänase Kolmapäevakuga saabus sügis ametlikult ka purjetajate õuele. Vastik seenevihm, suhteliselt jahe temperatuur ja keskmisest tugevam tuul - need ei ole purjetamiseks just parimad olud. Siiski on hooaja lõpuni veel 6 nädalat ja sõita tuleb. Hooaja lõpule omaselt hakkab jahte vaikselt vähemaks jääma. Meie grupis oli stardis 8 jahti, puudu olid nt Eneli, Merihunt, Merikotkas, Juko ja Madicken.

Regati distantsiks oli määratud 1-6-1-F ehk poolteist "vorsti" Russalka ja Kuuli muna vahel ning pärituule sõit finišisse. Regati ajal puhus tuul valdavalt 6-8 m/s, kuid sõidu lõppedes käis korra ka 10,7 m/s ära. Tuulelaulu tiim oli stardis 4 liikmelisena. Klahvimängija Mihkel, kel oli komandeeringute ja nädalataguse tormipüha tõttu sõitudesse päris pikk auk jäänud, oli unustanud et septembrist alates start tunnike varem antakse kui suvel. Õnneks ei olnud väljas nii kõva piitsa kui ilmaennustajad veel hommikul olid prognoosinud ja sõita kannatas ka 4-kesi. Vähendatud koosseisus sõitsid paljud, Carol ja Astraia lausa 3-liikmelisena.

Regati stardis oli korralik märgi eelis. Kui meie saimegi märgi poolsest stardiliini otsast startidest hea lähte, siis Blanca tuiskas märgi juurest minema lausa vasakuga ja sõitis nii kõigil eest läbi, saades sellega kogu ülejäänud grupi ees väikse, kuid kindla edu. Terve esimese krüssu pusisime Leilaga. Kord sõitsime meie nendel tagant läbi, siis jälle nemad meie tagant. Nii korduvalt.

Esimeses pöördemärgis oli Blanca kindlalt esimesena, Leila teisena ja meie kohe Leila järel kolmandana. Eneselegi ootamatult olime maha maganud, et märke pidime sel võistlusel võtma kuidagi ebaloogiliselt parema pardaga. See omakorda aga tähedas, et meil olid spinnisoodid vales poordis. Pole hullu, see käperdus andis võimaluse sooritada lihtsalt 2 lisahalssi.

Pärituule otsad, mis kunagi olid meie kirstunaelaks, on nüüd meie kasuks hakkanud töötama. Pärituule otsa lõpuks olime saanud Leila kätte ja Blancagi oli tulnud lähemale. Hoolimata asjaolust, et vahetult enne märgivõtu tsooni sisenemist oli Leilal võimalus meid parem-vasak reegliga minema puksida, saime rahulikult end sisemiseks purjetada ja märgivõtuga Leilast ka mõõduda. Usun, et kui Leila tiim rohkem kokku harjub sõitma, siis selliseid kingitusi tulevikus enam ei tehta.

Viimasel krüssuotsal suurt midagi ei juhtunud. Blanca, meie ja Leila kontrollisime kõik teineteist ja keskenduti pigem kiirusele kui strateegiale. Kui krüssu lõpuosas meie kursid Leilaga taas ristusid oli seis äärmiselt võrdne. Jahtide kohtudes tegime sisuliselt sünkroonis paudid plaaniga teineteisest uuesti eemalduda. See paut käis aga meie jaoks korraliku pauguga - minema lendas groot-soodi stopperploki seekel. Tegelikult me ei tea seni, kas seekel tuli lahti, murdus või väändus. Igatahes tore lugu küll. Päris pikka aega sai üks meeskonnaliige sooti lihtsalt toore jõuga kinni hoida, kuni teine mingit ajutist lahendust välja nuputas. Ütleme nii, et 9m/s pagiga soodi hoidmine eriti lahe ei olnud. Pikalt pusides lasime Leila uuesti ette ja tegime lisaks veel ka korraliku ülekrüssu. Väga-väga kurb, sest nii lihtsalt Leilale II koha kinkimine meil kindlasti plaanis ei olnud.

Tänase Kolmapäevaregati võitis kindlalt Blanca, teine oli Leila ja kolmas Tuulelaul. Peale meie triot tuli aga tükk tühja maad ja alles 10min hiljem saabusid finišisse Viru jt. Kolmapäevaregattide koondkokkuvõttes tulid küll Blanca ja Leila meile veidi lähemale, kuid edestame seeriavõistluse liidrina teisel kohal olevat Blancat siiski veel korrigeeritud arvutuste kohaselt 10 punktiga. Seeriavõistluse lõpuni on jäänud veel 5 osavõistlust.

Tormine Kolmapäevaregattide vahekokkuvõte

2011-09-14T22:05:00.004+03:00

Tänane KJK-Delfi Kolmapäevaregatt jäi Eestit tabanud tormi tõttu ära. Igati mõistlik otsus, sest nagu näitab alljärgnev Tallinna madala tuulegraafik, siis regati stardiajal puhus seal tuul stabiilselt 18m/s ja puhanguti korralikult üle 22m/s ning seda on purjespordiks veidi liiga palju.

Tallinna lahel oli küll olukord veidi leebem kui Tallinna madalal, kuid purjetajatele ja purjekatele ohtlik ikkagi. Meie 4 aastase avamerepurjetamise karjääri ajal on korra võistlejatele regati start sellise ilmaga antud ja see ei lõppenud hästi. Kuupäevaks oli 30. september 2009. Tol korral lõpetas Tuulelaul murtud rooli tõttu oma sõidu madalikul, Blanca murdis masti, rebenes lugematul hulgal purjeid ja üks mees murdis sootide vahel jalaluu. Kaos missugune. Tol võistlusel puhus stardis tuul stabiiselt 11-13 m/s ja sõidu lõpuosas puhanguti üle 21m/s.

Siinkohal on aga paslik teha ülevaade Kolmapäevaregattide hetkeseisust. 23 sõidust on selja taga 17. Neist 14 on ka reaalselt toimunud ja 3 tuule vaikuse või tormi tõttu ära jäänud. Tuulelaul on osa võtnud kõigist osavõistlustest ja aktiivsus ei ole jäänud preemiata - oleme seeriavõistluse liidrid. Lisaks meile on kõik sõidud kaasa teinud ka Viru ja Blanca. Sõitudest oleme saavutanud:
7 x 1.koht
4 x 2.koht
1 x 4.koht
2 x 8.koht (nende üle oleme "eriti uhked")

KJK lehel olev seeriavõistluse koondtabel ei anna tegelikust pingereast siiski päris õiget ülevaadet. Nimelt arvestatakse seeriavõistluse lõpus koondtabelis iga jahi 3 halvimat tulemust maha. See väike matemaatiline tehe muudab koondtabelit järgnevalt:
1 Tuulelaul 106
2 Blanca 93
3 Leila 92
4 Viru 84
5 Eneli 69
6 Astraia 55
7 Merihunt 45
8 Madicken 43
9 Carol 40
10 Juko 39
11 Gemma 20
12 Merikotkas 9
13 Vesileenu 7
14 Estella 5

Kolmapäevaregattide lõpuni on jäänud veel 6 osavõistlust. Hoidke meile põialt;)

Jahtklubiregatt - jälitusvõistluse esikoht

2011-09-11T11:58:00.006+03:00

Mega pikk võistlusrada, armutu konkurentide tagaajamine ja magus võit - selliseks kujunes Tuulelaulu jaoks esmakordselt toimunud Jahtklubi regatt.

Hommikul Piritale jõudes ei oleks osanud arvata, et päev nii pikaks võib kujuneda. Kui tavaliselt kestavad Kalevi Jahtklubi kohalikud võistlused 1,5-3h, siis Jahtklubi regati raja kirjeldus anti võistlejatele kätte koguni paberil ja kirjas olnu oli hoopis midagi muud kui tavaliselt. Meie võistlusgrupi distants oli rohkem kui muljetavaldav: start Pirita jõe suudme lähiselt - krüss Katariina kaisse, spinnisõit Kuuli munasse - krüss Suurupi nr 3 poisse - pärituule ots Tallinna lahe teljepoi nr 3 - külgtuules terav spinnisõit finišisse Pirita jõel. Arvestades hommikul vaevu puhulunud 1-3 m/s tuult ei suutnud ma end kontrollida ja küsisin mõnevõrra ebaviisakalt võistluste korraldajalt: "Kas te teete nalja või?" Soots ei olnud aga oma huumorimeelt kaotanud ja küsis vastu: "Kas peaks veel pikema raja tegema?" Palju ei puudunud kihlveost, kus mina pakkunuks raja läbimise ajaks 24h ja Soots 5h. Kuna 24h oli räigelt üle pandud ja kaotus olnuks juba ette teada, siis tagasihoidlikult loobusin kihlveost.

Tuulelaul asus starti 5-liikmelisena. Üle pika aja hoidis rooli meie kunagise meeskonnaliige Viljar, kes viimased 2 hooaega Evelyn III tiimiga kaasa on sõitnud. Lisaks põhimeeskonnale koosseisus Rait, Siim ja Andro sõitis meiega kaasa ka Taavi.

Regati start oli rahuldav, veidi hilinesime vaid kiirendusega. Teist võistluse järjest sai aga parima lähte Eneli. Esimene krüss Katariina kaisse oli kogu edaspidist võistlust silmas pidades fataalse tähtsusega. Tuul oli endiselt vaikne ja äärmiselt keerutav. Kui tavaliselt võidavad lääne tuulega need, kes kõige pikemalt reisisadama alla sõidavad ja sealt otse märki tulistavad, siis sel korral oli vastupidi. Võitsid need, kes rohkem merele hoidsid. Nii suurendas Eneli kohe alguses vahet kogu ülejäänud pundiga uskumatult palju. Ka meie ahtrist ära pautinud Merikotkas sai kiirest ülejäänute ees edu sisse. Meie eesmärk oli aga kontrollida Leilat ja Viru. Krüssu lõpuosas tekkis mingi moment, kus kuidagi arusaamatult Leila meie kolmesest pundist tuuleauku jäi ja meie üksinda eest ära saime. Märgis olimegi füüsiliselt Merikotka ja Leila järel kolmanda.

Edasi jätkus armutu konkurentide tagaajamine. Eneli püüdsime kinni õige pea ja ka mõõdusime. Merikotkaga nii lihtsalt ei läinud. Tagant tuli hoopis Leila kohati päris hea ründenurga ja kiirusega ning ka Viru püsis veel ohtlikult lähedal. Mida aeg aga edasi, seda tugevamaks tuul läks ja tugev tuul teatavasti meile sobib. Pika krüssuotsa lõpus Suurupi lähistel olimegi Merikotka sisuliselt kinni püüdnud. Leila, kes vahepeal tundus lähenevat, siiski ohtlikusse kaugusse ei jõudnud.

Pika pärituule otsa alguses puterdas Merikotkas kõvasti spinni heiskamisega ja nii õnnestus meil neist mõõduda, olime esmakordselt võistluse ajal tõusnud füüsiliselt liidriks. Merikotkas aga ei olnud veel meelt heitnud. Vahemärkusena olgu manintud, et Merikotka soodis sõitis sel võistlusel teada-tuntud purjetaja Margus Kastehein, kes omal ajal Lennukiga ka pallile ringi peale tegi. Õige pea püüdsidki nad meid oma 5 m2 suurema spinniga uuesti kinni ja sõitsime külg-külje kõrval päris pikalt. Tuul oli mõnus 6-9 m/s ja lained võimaldasid jahi nii mõnelgi korral klissi saada, tippkiiruseks saime 9,7kn. Finišiks olime saanud Merikotka ees napi 8 sekundilise edu. Ülejäänud konkurendid olid jäänud piisavalt kaugele, et olime regati võitjaks ka peale distantsi läbimise aegade korrigeerimist. Merikotkas oli teine ja Viru kolmas. Suurepärase algusega üllatanud Eneli pidi taanduma viiendaks. Meeldiva üllatusena sõitis kogu pika distantsi vapralt läbi ka alles teist kuud KJK regatte kaasa sõitev Estella. Hoolimata sellest, et protokollis peavad nad leppima kohtadega päris viimaste hulgas, on selline pidev võistlustel kaasasõitmine parimaks purjetamise kooliks ja aasta pärast on võimalik sellise kogemuste pagasiga edukalt ka Muhu väin kaasa teha. Kiidame!

Regati läbimise aeg oli meil 4h ja 48 min ehk sisuliselt sama aeg, mida Soots enne regatti prognoosis - mees teab, mis mees räägib. Kuigi selline keskmisest pikem võistluse formaat on KJK võistluskalendris igati tervitatav, oleks tore kui tavapärasest pikamast sõidust informeeritaks võistlejaid ette veidi rohkem kui 45min enne starti. Nii pidime merele suunduma ilma korraliku eineta ja ka nt käsi-GPS'i tagavapatareid ei olnud käepärast.

Jahtklubi regatt oli muuhulgas ka Caprice Cup'i osavõistluseks. Selles seeriavõistluses oleme seni saavutanud kohad: 1., 1., 1., 2., 2. ja 1. Sarja viimane etapp - Hooaja lõpuvõistlus - toimub oktoobri lõpus. Kuna seeriavõistluse kokkuvõttes lähevad 2 halvima sõidu tulemused mahaarvamisele, siis tõenäoliselt oleme tänaseks oma esikoha selles seerias juba kindlustanud. Järgmine start ootab Tuulelaulu ees kolmapäeval.

Blancale pühendatud Kolmapäevaregati võit

2011-09-07T22:40:00.005+03:00

Täpselt nii ongi. Tänasel Kolmapäevaregatil sai Tuulelaul teist nädalat järjest esikoha. Meie saavutus aga kahvatub kui vaatame, millega sai hakkama vaid 3-liikmelise meeskonna sõitnud Blanca - nemad juhtisid kuni teise pöördemärgini sõitu ja tulid kokkuvõttes teiseks. Vaimustav!

Nädala alguses ilmateadet vaadates lubas prognoos päris karust ilma. Mida kolmapäeva õhtu lähemale jõudis, seda väiksemaks tuuleprognoosi numbrid muutusid, kuid enne Piritale sõitu oli viimane ennustus siiski, et tuul puhub lõuna kaarest 8-11 m/s. Tegelikult puhus maatuul hoopis 4-9 m/s, tehes seda ikka häirivalt pagiliselt ja muutlikult. Õnneks ei olnud kuigi suurt lainet.

Tuulelaulu meeskond asus starti 5-liikmelisena. Kui Siim oli Lõuna-Korea komandeeringust tagasi tulnud, siis sel nädalal pühkis kodumaa tolmu jalgadelt Mihkel, kes Saksamaale põrutas. Abikäe ulatas sel võistlusel meile taas Peeter B. Tänane sõit pakkus üleüldse väga huvitavaid meeskonnakombinatsioone. Kõige suurema üllatuse pakkus Astraia roolimees, kelleks oli Edasi kapten Koit Pauts. Aasta tagasi oli Koit korra Minniga Kolmapäevaregati kaasa teinud ja kui nad poleks pöördemärke tookord segi ajanud, oleks ilmselt ka medal tulnud. Seega oli, mida karta. Teise üllatuse pakkus Blanca meeskond, kes otsustas purjetada tavapärase 5 liikme asemel vaid 3-liikmelisena. Muuhulgas oli puudu ka kapten Tiidemann. Nad küll püüdsid enne sõitu kai peal meilt mõne neegri peale kaubelda, aga arvestades ilmastikuolusid olnuks ühest mehest loobumine liigne luksus.

Regati stardist saime minema suhteliselt normaalselt, vabas tuules ja liini keskosast. Meist ehk parema stardi sai vaid Eneli, kes startis üksinda stardiliini poi poolsemast otsast. Regati rada oli täna erakordselt hea - 2 korralikku vorsti ajutise poi ja Kuuli muna vahel ning lõppu pikk krüss Kuuli munast finišisse. Vot see on purjetamine! Esimeses krüssus puhus tuul u 6-7 m/s ja meie võistlusgrupi 9 jahist 6 olid esimeses märgis sisuliselt koos. Esimesena võttis märki üllatuslikult Blanca, teisena meie ja kolmandana Leila. Ka Eneli, Astraia ja Viru olid vaid napi paadipikkusega maas.

Pärituule otsale minnes oli näha, millisel jahil oli käsi puudu. Blancal läks üksjagu aega, et spinn üles ja genu alla saada. Astraiagi sõitis mitu kaablit enne kui spinni üles sai. Pärituule otsa lõpus vahed enam-vähem püsisid ja ka teise pöördemärgi võttis Blanca endiselt esimesena, vahetult meie ees. Alles filigraanse märgivõtuga paremat kõrgust surudes saime lõpuks neist mõõda sõita.

Teine krüss sai saatuslikuks Astraiale ja Virule, kes otsustasid parema tuule otsimiseks purjetada järgmisse pöördemärki maa ligidalt, mitte merelt, nagu kogu ülejäänud laevastik seda tegi. Selle strateegiaga lasid nad kogu juhtgrupi lootusetult eest, millest oli äärmiselt kahju, sest mitmekordse Eesti meistri Koit Pautsiga oleks tahtnud veidi tõsisemat duelli pidada. Kuna tuul käis kohati ka 9,5 m/s juures ära, siis selliste hetkedega suutsime nõrgema kallutus-poweriga Blanca ja Leila eest korralikult ära spurtida. Kui lisada veel tuulepööramise järgi tehtud kiired vahepaudid, siis olimegi eelviimases pöördemärgis jälitajate ees juba päris turvalise edumaaga. Blanca püsis jätkuvalt kindla teisena.

Viimasel pärituule otsal läks elu taas põnevaks, sest meile hakkasid järgi jõudma I grupi suured jahid, kes olid nö lisaringil. Oli tõeline napikas, et jõudsime märki vaid mõned sekundit enne 41-jalaseid Fortet ja Premiumi. Neile kahe mäe purjede taha tuulevarju jäänuna oleksime hävinud päris korralikult. Saimegi märgist korralikult kursi kohe teravaks võtta ja vaid Forte tuksiläinud spinni allavõtt päästis meid suurtemate jahtide poolsest ülesõitmisest. See valjuhäälne meeskonnavaheline sõim, mis märgivõtul Forte pardalt kostus lõi meie noore tiimi hetkeks päris pahviks. Ei oleks oodanud, et mullu Maailmameistrivõistlustelt pronksi koju toonud täisealised mehed väiksest spinnileotamisest nii põlema lähevad. Aga võib olla taoline iga cm tagaajamine ongi nende edu võti.

Viimane krüssuots finišisse enam suuri sündmusi ei pakkunud. Tegime mõned lisapaudid, et suurtele jahtide purjede alla mitte tuulevarju jääda ja sõitsime rahulikult konkurente kontrollides finiši poole. Finišiliini ületasimegi suveräänse esimesena. Küll aga käis raju andmine meie selja taga. Viimasel väikesel rajalõigul Pirita jõel oli Leila sisuliselt Blanca kinni püüdnud ning füüsiline vahe kahe jahi vahel oli lõpuks vaid olematud 5 sekundit Blanca kasuks. Sellest aga piisas, et Blanca oli sõidu lõpetanud ka kokkuvõttes teisena. Saavutada selline tulemus kuni 9 m/s puhuvas tuules vaid 3-liikmelise meeskonnaga on tõeline vägitegu!

Kolmapäevaregattide kokkuvõttes suurendas Tuulelaul oma edu konkurentide ees veelgi ja edestame Blancat nüüd juba 15 puntkiga. Hooaja lõpuni on veel jäänud vaid 7 osavõistlust. Järgmine start ootab meid ees eeloleval laupäeval, mil toimub uus võistlus nimega Jahtklubi regatt.

Sügisregati II koht

2011-09-04T14:50:00.007+03:00

Sel laupäeval toimunud Sügisregatil, mis oli ühtlasti KJK Caprice Cup sarja V etapiks, saavutas Tuulelaul II koha. Ligi 2,5h kestnud võistlussõidu võitis 9 osaleja seast ülekaalukalt Leila.

Sügisregatil osales Tuulelaulu tiim teistkordselt. Mullu lõhkusime samal võistlusel oma eespurje ja lõpetasime regati peale mitut strateegilist mõõdalasku alles 5. kohaga 8 osaleja seast. Tänavu oli eesmärk oma mullust tulemust parandada ja püüda kohta esikolmikus. Lisaks meile asus starti veel 8 ORC IV grupi jahti. Tuulelaulu tiim asus starti 4-liikmelisena. Puudu oli viimaseid päevi Aasias komandeeringus viibiv Siim.

Tuuleolusid arvestades määrasid kohtuniku võistlusrajaks päris pika distantsi - 6-3-5-F ehk krüss Kuuli munasse, sealt terav spinniots Katariina kai juurde, edasi krüss laevatee teljepoisse nr 2 ja pikk pärituule ots finišisse. Tuult puhus põhjakaarest 3-5 m/s, mis tähendas, et lahte oli sisse tulnud korralik lainejumm, mis jahtide kulgemise raskemaks tegi.

Regati start läks meil korralikult "aia taha". Võtsime aegsasti stardiliini lähistel positsiooni sisse ja suutsime seda hoida edukalt kuni stardipauguni. Küll aga ei arvestanud me piisavalt vaiksete tuuleoludega, mis ei võimaldanud jahti tavapäraselt kiirendada. Nii sõitsid tagant hooga tulnud konkurendid meist alt ja pealt läbi. Eriti hea stardi sai sealjuures Blanca, kes edestas meid stardiga juba u 4-5 paadipikkusega.

Peale kesist lähet pautisime kiirelt vabasse tuulde ja hakkasime arutama strateegiat, kuidas oleks kõige mõistlikum esimesse pöördemärki purjetada nii, et saaksime ka stardis ettelastud konkurendid kätte. Otsus oli üksmeelne, et püsime pundis ja püüame maksimaalselt ära kasutada tuulepööramisi ning üksi kusagile nurka õnne otsima ei lähe. Strateegia end enam vähem ka õigustas, sest tagumiste jahtidega nagu Eneli, Juko, Viru, Carol ja Madicken suutsime vahet suurendama hakata ja eesolevale Blancale ning Merihundile hakkasime järele jõudma. Ainult 1 jaht - Leila - kaugenes müstilise kiirusega. Jaht purjetas esimesse pöördemärki vist ainult 2 paudiga, sõites pika laksuga peale starti Miiduranna sadama alla ja sealt teise halsiga otse märki. Siiski oleks vale öelda, et Leila oma edu nurgakast sai, sest ründenurk, millega see jaht edasi kihutas, oli kümmekond kraadi parem kogu ülejäänud laevastikust ja sellise powerile ei saa vastu ei püssi ei ussirohuga.

Nii oli Leila esimeses märgis ülejäänud pundist ees juga u 1,5min'ga, nende järel Blanca, Merihunt ja Tuulelaul väikeste vahedega.

Kohe külgtuule alguses õnnestus meil mõõduda Merihundist, kel läks terve igavik, et oma spinnaker tööle saada. Sellele aga järgnes tavapärane Merihundi käitumine - luhvati nii kaua oma suurema spinniga väikesemaid jahte üles kuni neist pealt mõõda saadakse. Olles meie grupi suurim jaht, poleks neil mingi probleem rahulikult veerandistelt ka alltuulest läbi sõita, kuid nemad lihtsalt peavad kogu aeg tüli normima. Tuulelaul igatahes provokatsioonidele ei allunud ja lasime nad rahulikult endast üle sõita. Blanca nii lihtsalt aga alla ei tahtnud anda ja nii luhvasid 2 konkurenti teineteist generaalkursist kõvasti eemale, kuni lõpuks Merihunt loobus ja kursi ikkagi märgile võttis. Selle ajaga olime meie rahulikult vabas tuules tempot teinud ja mõlemast konkurendist ette saanud. Meile sobis.

Viimasel krüssuotsal Tallinna laevatee teljepoisse nr 2 hajus laevastik mõõda Tallinna lahte laiali. Leila, meie ja Blanca hoidsime pigem lahe keskossa, Merihunt ja Viru Paljassaare poolsaare poole. Tuul kruttis nii tugevust kui nurka ja nii mõnigi lainejumm lõi jahi käigu korduvalt maha. Rajaosa alguses kontrollisime pingsalt Blancalt, kuid mingi hetk kadus neil ründenurga teravus ja nii jäid nad iga kaabeltauga ühe enam meist maha, olles pöördemärgiks mõõda lasknud ka Juko, Eneli ja Viru. Krussu keskel sai Blanca kokku ka vana hea tuttava, Aegna liinilaevaga Juku, kes kevadel meid ja Blancat keset mered ootamatult rammida üritas. Sel korral õnneks nii teravat olukorda ei tekkinud.

Meie tõehetke saabus aga märgis kui selgus, et rajaosa läbimiseks teise rajapoole valinud Merihunt oli sealt mõnevõrra parema kiirusega edenenud ja kokkuvõttes meist füüsiliselt ette sõitnud. Lisaks tuli samast nurgast Viru, kellega meie ajaline vahe ei pruukinud olla piisav, et neid regati kokkuvõttes edestada.

Pärituule otsal hoidsime spinni maksimaalselt töös ja finišeerisimegi füüsiliselt kolmandana. Milliseks kujuneb meie kaht võistluse protokollis, oli siiski raske veel öelda. Kas vahe Merihundiga oli piisavalt väike, et neid parandatud ajas edestada? Kas vahe Viruga oli piisavalt suur, et neist ka kokkuvõttes ette jääda? Ootasime põnevusega.

Peale distantsiläbimise aegade ümberarvutamist oli Leila endiselt kindel esimene, edestades parandatud ajas teise koha jahti tervelt 3,5min'ga. Teise koha saavutas Tuulelaul. Suurim konkurents oli sel võistluse kolmanda koha peale. Vaid 1 sekundilise eduga Viru ees võitis selle Merihunt. Parima stardi saanud Blanca pidi lõpuks leppima alles 6. kohaga. Kuigi Leila suur ülekaal tegi veidi muret, olime oma tulemusega väga rahul.

Sügisregatt oli ühtlasi V etapp KJK korraldatavast Caprice Cup seeriavõistlusest. Meie kohad selles seerias on olnud nüüdseks 1., 1., 1., 2. ja 2. ehk kokkuvõttes oleme seeriavõistluse kindlad liidrid. Seeriavõistluse lõpuni on jäänud veel 2 etappi - nädala pärast toimuv Jahtklubi regatt ja oktoobri lõpus aset leidev Hooaja lõpuvõistlus. Uus start ootab Tuulelaulu ees eeloleval kolmapäeval.

15. KJK Delfi kolmapäevaregatt

2011-09-01T13:47:00.003+03:00

Järjekorras 15. kolmapäevaregatt oli meile edukas, ning taaskord õnnestus koju viia kõike kirkam karikas auhinnalaualt. Seekordne võit oli meil 13.-nest toimunud kolmapäevaregatist järjekorras kuues.

Taaskord sõitsime vähendatud koosseisus ning seekord puudusid Rait ja Siim kes mõlemad olid otsustanud Eestist plehku panna. Asendusmängijaks oli Tuulelaulul teistkordselt minu ja Raidi Optimisti aegne konkurent Priit Pannas.

Sõit ise oli täna IV grupil meeldivalt lühike, kestes ainult 50 minutit. Ometi õnnestus selle 50 minuti jooksul kaela saada päris korralik vihmasabin. Start õnnestus meil enam-vähem ning kuna rada oli pandud maha selliselt, et krüss koosnes peaasjalikult paremal halsil Russalka alla purjetamisest siis üldine taktika oli kõigil võistlejatel sarnane. Meie hoidsime nii maa alla kui saime ning maatuulele tavapäraselt jälgisime tuulekeeramisi, pautides neile kaasa. Strateegia toitis ning võtsime esimest märki vahetult peale Merihunti teisena. Väga hästi edenes seekordsel sõidul taaskord ka Merikotkas. Poolel krüssul hoidis just Merikotkas liidripositsiooni aga enne märgivõttu ei reageerinud nad piisavalt kiiresti tuule järsule nõrgenemisele ning lasid sellega napilt Merihundi ja meid mööda. Tundub, et Merikotkas on iga sõiduga saamas aina tõsisemaks konkurendiks kõigile teistele veerandtonnistele jahtidele, meil on väga hea meel selle üle sest tugev konkurents on just see mis kogu gruppi rohkem pingutama sunnib.
Kuni teise märgini püsis esikolmik muutumatuna: Merihunt, Tuulelaul ja Merikotkas, kuid ohtlikult lähedale ujus Leila kes ka enne muulide vahel võetud finišhit Merikotka kinni püüdis ning teise koha endale napsas. Esimesena füüsiliselt finišeerus 16 sekundit enne meid Merihunt kes peale aegade korrigeerimist langes 3-ndale kohale. Oli väga tasavägine sõit :) Uuesti oleme stardijoonel juba sellel laupäeval millal toimub Caprice Cup Sügisregatt.

DNV supervõistluse võit

2011-08-29T22:17:00.009+03:00

Mõõdunud laupäeval toimus Tuulelaulu tiimi enda korraldatud regatt - DNV Karikavõistlus. Tegu on Muhu väina regati kõrval meie hooaja ühe tähtsaima etteastega, kus lisaks heale võistlustulemusele peame andma endast parima ka võistluse korraldusliku poole pealt. Sel korral tabasime jack-pot'i - tulime merel esimeseks ja võistluski sujus viperusteta.

Võistluse ajalugu ulatub 3 aasta taha, mil olime veerandtonnise jahiga purjetamisse sisse elanud ja tundsime vajadust võistluse järele, kus võtavaksid mõõtu vaid ühesuguste käiguomadustega purjekad. "Kus viga näed laita, seal tule ja aita," ütleb Eesti vanasõna ja nii otsustasimegi ise sellise regati korraldada. Aastast-aastasse on võistlusest osa võtnud 9, 11 ja 9 veerandist. Hoolimata suurest promost ja personaalsete kutsete esitamisest ei ole me suutnud kordagi võistlema meelitada neid veerandisi, kes oma lõbuks merel matkavamas käivad ja muidu regattidel ei osale. Nii läks paraku ka tänavu, kuigi enne võistlust nii mõnedki uued jahid oma osalemist tõenäoliseks pidasid.

Seega oli tänavusel DNV Karikavõistlusel stardiliinil 9 veerandist - Astraia, Blanca, Estella, Gemma, Juko, Leila, Merikotkas, Tuulelaul ja Viru. Mitte-ametlikult lisandusid viimasel minutil võistlustulle ka eraldi klassides Folkboot'id ja Draakonid, kellele anti eraldi stardid peale veerandisi. See andis ka nendele klassidele korra aastas võimaluse üks-ühele võistelda. Kõigile gruppidele anti 4 starti ning võisteldi distantsil 2 "vorsti."

Merele jõudes ei esimakordselt elus tunne, et Tallinna laht on jäämas purjetamiseks liiga väikseks. Nimelt toimus sama-aegselt lahel rohkelt erinevaid regatte - Tallinna nädala regatt Laseri, Finni ja 470 sõitjatele, Zoom8 klassi Euroopa Karika etapp, meie DNV Karikavõistlus ning surfarite Baltic Cup'i finaaletapp. Kui algselt sai kohtunike vahel kokku lepitud, kes kuhu oma raja paneb, siis lõpuks panid surfarid ikkagi oma raja nii, et meie jäime oma varem maha pandud rajaga täpselt nende distantsi keskele. See tekitas parajalt segadust nii meile kui surfaritele ja tuules kihutavatelt surfaritelt võis nii mõnigi kord sapiseid turtsatusi kuulda kui aeglane Polaris nende jälle ette jäi. Igatahes meie polnud radade kattumises süüdi ja olgu rajad kuidas tahes, parem-vasak ning alltuule-pealetuule kehtib igas olukorras ka erinevate purjeklasside vahel.

Laupäevane ilm oli ülimalt super - tuult 4-11 m/s ja soe päikesepaiste. Paljud purjetajad läbisid päeva võistluse shortsides ja t-särgiga. Selliseid ideaalseid ilmastikuolusid kuigi tihti suvepeale just ei esine.

Esimese võistluse stardis puhus tuul u 8-9 m/s. Tuulelaulu jaoks äärmiselt soodsad olud. Saime vaat et fliidi parima stardi ja tuiskasime liidrina esimese märgi poole. Kuna regatte oli merel palju, siis meile jätkusid pöördemärkideks vist kõige väiksemad punased poid, mis Tallinnas veel saada olid. Ülemine märk hakkas seega paistma mitte varem kui poolel krüssul ja sedagi peale pinksat otsingut. Liialt väiksed pöördemärgid olid ka meie võistluse ainus puudus. Esimesse märki pautisime natuke tunde järgi ja meie õnneks oli kursi muutus ajastatud täpselt. Meile alguses tugevat konkurentsi pakkunud Merikotkas tegi ülekrussu ja andis meile sellega edumaa. Sõidu teises pooles kontrollisime konkurente ja finišeerisime kindla esimesena. Rahulolu sõit siiski ei pakkunud, sest meeskond tegutses äärmiselt rabedalt ja nii mõnelegi manöövrile võinuks anda hindeks "kahe."

Regati teise sõidu alguses tabas tagasilöök taas Merikotkast, kellel läks enne starti vöörstaagi kinnitus katki ja jaht starti ei jõudnudki. Juhtub ikka õnnetusi:S Õnneks said nad enne masti kaelatulekut olukorra kontrolli alla ja jätkasid võistlemist järgmises sõidus. Meie tegime aga keskpärase stardi ning peale õnnestunud täpset esimesele märgile pautimist õnnestus tõusta sõidu liidriks. Esimesena püsisime kuni finišini ja olime sellega saanud teise sõiduvõidu järjest. Teravaks läks aga sama sõidu start folkbootidel, kus Gretal rool tagant ära sõideti. Raju.

Kolmanda sõidu stardi eel oli tuul oluliselt vaikinud ja püsis u 5-6 m/s juures. See omakorda tähendas, et kiirused erinevate paatide vahel ühtlustuvad ja konkurentsis on tagasi ka need, kes tugeva tuulega ära kipuvad kukkuma. Saime suhteliselt kesise stardi ja esimesel krüssuotsal saime mitme tuule pööramisega järjest tappa. Esimeses pöördemärgis olime vist alles 6ndana. Ka taganttuule otsaga ei suutnud me kohta parandada. Teine krüss oli seega fataalse tähtsusega, kas suudame rongi alt välja tulla või mitte. Trimmisime purjeid nii kus oskasime ja vahe eesõitjatega väheneski. Paar nutikalt ära kasutatud tuulepööramist ja olimegi krüssu lõpuks tõusnud füüsiliselt Leila järel teiseks, napi eduga nö peagrupi ette. Kuna taga läks jälle madinaks, siis suutsime finišiks edu kolmanda koha ees veidi suurendada, kuid mitte piisavalt, et sel korral parandatud ajas Viru suudaks edestada. Selles sõidus III koht.

Enne viimast sõitu arvutasime näppudel, et ilmselt edestame nüüd Leilat vaid 1 või 2 punktiga ja viimane sõit saab meie duellis otsustavaks. Küll aga ei oleks me elus oodanud, et Leila võib meile teha kingituse ja jääda sõidu starti minuti hiljaks. Sel hetkel tabas meeskonda põhjendamatu pingelangus ja tunne, et nüüd ongi regati võit käes. Start oli enam vähem ja esimeses märgis olime esimese või teisena. Teisel krüssul aga ei jälginud me piisavalt tuulepööramisi ja nii lasime mitu konkurenti endast mõõda. Ka Leila, kelle olime stardis maha kandnud, lähenes hirmuäratava kiirusega. Õnneks me midagi totaalselt ära käperdada ei suutnud ja nii finišeerisime ikkagi 3ndana, mis oli piisav, et tulla regati kokkuvõttes teist aastat järjest esimeseks. Olgu öeldud, et tunamullu pidime me leppima 4. kohaga. Viimases sõidus näitas väga head kiirust taas Merikotkas, kes tegi valestardi, läks natuke tagasi, aga mitte piiasvalt, et valestarti heastada, ja lõpetas sõidu füüsiliselt ikkagi teisena, meist ees. On arusaamatu, miks nad oma jahi kiiruse potentsiaali iganädalastel võistlustel ära ei taha kasutada ja merel niisama kruiisimas käivad.

Regati auhinnalaud oli tänu meie peasponsorile DNV ja auhindade poele Goodmark tõeliselt rikkalik. Nii suuri karikaid ei ole Tallinnas sel aastal avamerepurjekatele varem jagatud. Karikatele andsid tooni täiskomplekt medaleid kõigile meeskonnaliikmetele, DNV poolne kinkekott ja pudel shampanjat. Viimase said muide kõik osalejad. Nagu alati oli väljapandud eriauhind ka tagantpoolt esimesele. Kui varasematel aastatel oli selle võitnud Minni ja Carol, siis tänavu sai karika vapralt kõik sõidud kaasa teinud Estella.

Võistluse esikolmiku moodustasid: Tuulelaul, Leila ja Blanca. Täpsem protokoll on nähtav SIIT. Folkbootidest võitis Tuuli ja Draakonitest Karina.

Suur tänu kõigile osalejatele, DNV'le, Goodmark auhinnapoele, Evelyn III meeskonnale kohtunikelaeva eest ja peavõistlusjuhile Viljar Sepp professionaalse võistluse läbiviimise eest. Anname endast parima, et sama võistlus toimuks ka järgmisel aastal. Tegu oli tõelise supervõistlusega!

Tuulelaulu pardalt tehtud fotosid saab näha meie GALERIIST.

Tuuletu Kolmapäevaregatt

2011-08-25T09:49:00.002+03:00

Järjekorras 14. KJK-Delfi Kolmapäevaregatt jäi tuulevaikuse tõttu toimumata. Kui moodsamad ilmaennustusportaalid lubasid õhtuks veel 2-4 m/s läänetuult, siis tegelikkuses puhus null-koma-midagi ja vahepeal ei olnud ka sedagi. Peakohtuniku otsus starti mitte anda oli seega igati õigustatud ja pool tunnikest Tallinna lahel kruiisinud võistlejad lubati tagasi koju. Varajane sildumine võimaldas üle pika aja jahi peal natuke toimetada, kajuti löödi läikima ja ka silikonipüstol sai veidi tööd.

Kolmapäevaregattidest on selleks aastaks 14 osavõistlust seljataga ja 9 on veel ees. Kõige väiksemate jahtide konkurentsis on Tuulelaulul au olla 13 osaleja seas karikasarja liider. Meid jälitavad aga Blanca, Viru ja Leila. Protokoll. Järgmine start ootab Tuulelaulu eest eeloleval laupäeval, mil toimub meie enda korraldatav DNV Karikavõistlus.

DNV Karikavõistlus läheneb

2011-08-24T11:20:00.006+03:00

Juba eeloleval nädalavahetusel toimub veerandtonniste jahtide regatt - DNV Karikavõistlus. Tegu on kolmandat aastat järjest Tuulelaulu meeskonna poolt korraldatava lühirajavõistlusega, kus sarnaste käiguomadustega jahid võtavad mõõtu neljas lühirajasõidus.

Juba on oma osavõtust teatanud 12 veerandtonnist - Astraia, Blanca, Carol, Eneli, Estella Gemma, Juko, Leila, Merihunt, Merikotkas, Tuulelaul ja Viru.

Veel on lootust stardis näha jahte: Kaija ja Loviise. Võistlusele plaanis tulla ka Rio, kes hiljuti liiga uljalt Eesti rannikus matkamas käis ja nüüd navigeerimisvea tõttu Miiduranna kai peal mõningast remonti vajab. Meeskond lubas teha siiski kõik endast oleneva, et jaht ruttu korda saaks, et nad starti jõuaksid.

Kahetsusväärselt on oma loobumisest aga teatanud eelmise aasta suurüllataja Long Gong. Äärmiselt kahju, sest jaht on läbi teinud põhjaliku remondi ja nende selle aastane debüüt oli seda enam oodatud.

Nagu tunamullu sõidavad ka tänavu regatti kaasa folkboot'id, kellele antakse eraldi start peale veerandisi. Folkboote on sel aastal stardis 6.

Regati algus on laupäeval kell 12:00. Piiratud koguses fännidel on võimalus sõite jälgide kohtunikestaabiks olevalt 35-jalaselt jahilt. Kohtade broneerimiseks võtta ühendust peavõistlusjuhiga Viljar Sepp.

KJK 13.Kolmapäevaregati II koht

2011-08-18T10:49:00.002+03:00

Järjekorras 13. KJK-Delfi Kolmapäevaregatil saavutas Tuulelaul II koha. Regatt oli täis põnevaid momente ja heale tulemusele aitas kaasa ka pool kilo õnne. Seeriavõistluse kokkuvõttes oleme jätkuvalt liidrid.

Kui ilmateade lubas tuult 6-9 m/s, siis tegelikult oli tuulevahemik vaid 3-6 m/s. Arvestades Tallinna lahele tekkinud väikest lainetust oli tegu väga täpset purjetrimmi nõudvate oludega, kus tuli palju „jõudu anda,” et mitte ennast kinni sõita. Tuulelaulu meeskond sõitis sel nädalal nelja-liikmelisena. Väikese puhkuse võttis taas vöörimees, kes nädalatagusest pingutusest veel taastuda ei jõudnud.

Regati distantsiks oli 2-6-F ehk täispikk krüss Katariina kaisse ja sealt terava spinniotsaga läbi Kuuli muna pöördemärgi finišisse. Kui keegi püüab väita, et selline rada ei paku pinget, siis julgeme vastu vaielda. Võidusõit pakkus konkurentidelt huvitavaid taktikaid ja palju ei puudunud, et protokoll oleks tavapärasega võrreldes tänu sellele pahupidi olnud pööratud. Ka sõidu kestvus u 1,5h oli tööpäeva lõpetamiseks igati paras.

Tuulelaulu start oli keskpäraselt hea. Jõudsime stardiliinile paarkümmend sekundit liiga vara ja valestardi vältimiseks pidime tegema planeerimata tagasisukeldumise. Ometi saime liini keskosast puhtas tuule lähte ja tänu paremale ründenurgale õnnestus kümnekonna minutiga end parima stardi saanud Blancale ette pressida. Kohutava stardi saanud Leila näitas aga ka veel meist omakorda kõvasti paremat ründenurka ja nii ujusid nemad omakorda meile ette. Ründenurkadest rääkides väärib äramainimist ka Merikotkas, kes stardimaksu ei maksnud, kuid sõidu lihtsalt omalõbuks kaasa tegi. Algselt meil all-ja-taga sõitnud purjekas oli mingi moment meil sisuliselt ahtrisse ujunud. Selline ründenurga ja kiiruse kombinatsioon tundus ebamaine olevat ja sõidu jätkudes oleks nad vist ilma pautimata märki ära pressinud:S

Lääne tuulega sõitude puhul on tavapärane, et krüssuotsal sõidetakse pikalt ühe halsiga reisisadama alla ja sealt pikalt teise halsiga märki. Nii talitas ka stardijärgne esikolmik koosseisus Leila, Tuulelaul ja Blanca. Ülejäänud laevastik pautis mõnevõrra üllatuslikult peale starti hetkeks aga mere suunas ja peale nende reisisadama suunalist tagasipautimist vaatasime hirmuga, kuidas jälitajate pundist on ootamatult saamas hoopis juhtgrupp. Tegime ka ise puhtamasse tuulde saamiseks kaks vahepauti, kuid sel korral suutsime pea külmana hoida ja oma taktikale truuks jääda ning mitte suurde punti sisse sõita. Reisisadama alla jõudes pautisime märgile väikese varuga, et mitte teha ülekrüssu. Need olid väga ärevad momendid, sest tol hetkel ei olnud veel täpselt teada, kas suudame Viru ja Eneli juhitud peagrupil eest läbi sõita või mitte. Õnnestus! Tuul keeras veel veidi soodsamaks ja tänu korralikule pressimisele õnnestus meil võtta kurss juba otse märgile. Ristuvalt kursilt tuli järgmine konkurent Leila. Vaid napi paadipikkuse vahega õnnestus meil omakorda neist eest läbi lipsata. See aga tähendas, et olime märgis eneselegi üllatusena esimesena. Meie seljataga oli puntras koos suur veerandiste armee. Mõne paadipikkuse sisse mahtusid Leila, Blanca, Viru ja Eneli. Veel kümmekond minutit enne märki peapundis olnud, kuid siis strateegilise valepaudi teinud Merihunt ja Juko olid jäänud juba kaugemale.

Teraval spinniotsal Kuulimunasse saime meie oma sini-rohelise imelooma kiirelt üles ja vedama. Selja taga käis aga terav positsioonivõistlus ja nii mõnegi luhvamise tulemusena olid konkurentidel spinnid koos. Meile sobis, sest nii saime rahulikult ees kiirust arendada ja sekundeid võita.

Teine ja ühtlasi viimane spinniots finišisse mõõdus sarnaselt esimesele. Meie kasvatasime ees vaikselt vahet, taga aga käis sõda. Finišiks olime edumaa lähima jälitaja ees kasvatanud ligi 1 minutini. Kuna aga Viru püsis juhtgrupis liialt vapralt sees, siis tõusid nad tänu soodsamale händikäpile peale aegade korrigeerimist meist ette esimeseks. Tuulelaulule seega igati tubli teine koht. Pettumust sõit ja tulemus kindlasti ei valmistanud, sest oli olnud vaid tõeline napikas, et peagrupilt üksi eest ära saime ja kui seda ei oleks juhtunud, siis oleks olnud ebatõenäoline ka esikolmikust väljajäämine.

Sellenädalase tulemusega suurendasime Kolmapäevaregattide koondkokkuvõttes lähimate jälitajate ees veidi oma edu. Edestame nüüd Blancat 8 ja Viru 14 punktiga. Järgmine sõit ootab meid ees nädala pärast kolmapäeval. Nädala pärast laupäeval toimub aga meie hooaja üks tähtsamaid võistlusi – Tuulelaulu tiimi enda poolt korraldatav DNV Karikavõistlus.

Blogis kasutatud piltide autor on Piret Salmistu.

XII Kolmapäevaregati võit

2011-08-14T22:25:00.005+03:00

Peale kahte totaalselt ebaõnnestunud Kolmapäevaregatti sai Tuulelaul kirja tulemuse, mida mulluselt seeriavõistluse võitjalt oodatakse - sel nädalal toodi koju järjekordne võit. Suurt rõõmu tekitas lisaks asjaolu, et meeskond oli taas üle pika aja stardis täiskoosseisus.

23 seeriavõistlusest koosnev KJK-Delfi Kolmapäevaregatt ületas selle nädalase võistlusega oma ekvaatori, toimunud on 12 sõitu ja 11 on veel ees. Selle ajaga oleme saanud 5 x 1.koht, 3 x 2.koht, 1 x 4.koht ja 2 x 8.koht. Ühel võistlusel jäi start tuule puudumisel andmata. Nende tulemuste summana oleme hetkel seeriavõistluse liidrid.

Selle nädalasse starti oli rõõm minna. Üle pika aja oli meeskond taas stardis täiskoosseisus. Ka vöörimees Andro, kes vahepeal Rannarootsi/ Kessu/ Watergate/ Muhu väina regattidest tekkinud purjetamise üledoosi välja ravis, oli peale 3 nädalast pausi taas rivis.

Ilmateade ei olnud sel korral kuigi paljutõotav - prognoositi 1-3 m/s puhuvat loodetuult. Tegelikult puhus aga stardis mõnus 5 m/s edelatuul, mis sõidu lõpuks u 3m/s peale kukkus. Seega täpselt üle kriitilise piiri olud, mis Tuuleraketi liikuma panevad. Rajaks määrati 1-7-F ehk korralik krüss Russalka alla, sealt pikk pärituule sõit tagasi Pirita ranna lähedusse ning lõpetuseks lühike krüss finišisse.

Regati stardis püüdsime hoiduda kohtunikekaatri külje alla tekkida võivast mäsust ja otsustasime hooga startida pigem liini keskosast. Üleval läkski rabistamiseks ja nii tegid 2 jahti valestardi. Raadiosse hüüti: "Valestart - EST173 ja EST107." Ärevaks tegi selle teate juures asjaolu, et purjenumbrit EST173 Tallinnas ei eksisteeri, seda numbrit kannab Saaremaa veerandine Jana. Ainus üks-seitse algusega purjenumber on aga EST175 ehk Tuulelaul. No me ei saanud üle olla. Õnneks parandas võistluse sekretär ennast peagi, teatad et valestart oli siiski EST73'l ehk Blancal. Kuna 2 pättust teinud jahti keerasid tagasi uut lähet saama, leidsime end võistlejate rivi eesotsas, hinnanguliselt teisena Juko järel.

Edelatuul lantis päris kõvasti edasi-tagasi. Peale roolimehe ei suutnud aga keegi teine olusid jälgida, sest kõigil oli nii palju rääkida. Teineteist polnud ju nii ammu näinud. Roolimehe tagumikutunnetus ja silm olid aga erksad ja nii lammutasime iga tuule pööramisega paute. Kokku sai neid lõpuks ehk 14-16. Tegevus õigustas end igati, sest õige pea mõõdusime Jukost ja ka ülejäänud pundiga vahe ainult suurenes. Esimesse pöördemärki jõudsime juba u 1:40 enne teisekoha paati.

Pärituule otsal läks spinn kiirelt üles ja sõit märki läks ilma vahejuhtumiteta. Märgis otsustasime spinni mahavõtmiseks kasutada uut tehnikat, mida Tallinna lühiraja meistrivõistlustel Eesti esiveerandisel "Edasi" näinud olime. Selle kohaselt võtsime spinnipoomi alla enne spinni ja üks meeskonnaliige jäi brassi käega üleval hoidma. See osa läks suht normaalselt. Genoa läks samuti muretult üles. Spinni otsustasime teadmata põhjusel alla võtta aga peal-tuule küljest. See eriti hea mõte ei olnud, suhteliselt vaiksest täis-taganttuulest hoolimata. Spinn jäi esiti saalingusse hetkeks kinni ja kuna märk tuli enne spinni lõplikku allatulekut kätte, siis läks spinn peale märgivõttu veel tuultki täis. Täis pardak. Kui veel lisada kogu selle sebimise pärast unarusse jäänud groodi-trimm, siis kokkuvõttes võisime endale päevikusse kirjutada hindeks rasvase kahe. Spinnipoomi nö enneaegne mahavõtmine võib aga teinekord päris väärt oskus olla, seda peaks edaspidigi harjutama.

Pärituule otsal olime aga konkurentidest endalegi üllatuseks kiiremad, olles suurendanud lähima jälitaja ees edu veel u 40 sek võrra. Tõenäoliselt mängis selles suurt rolli asjaolu, et ülejäänud punt sõitis väga tihedalt koos ja palju energiat kulutati positsioonivõitlusele, mitte kiiruse arendamisele.

Viimasel grüssuotsal meie jaoks suurt midag ei juhtunud kui vaid see, et vahe jälitajatega kärises meie kasuks veelgi. Finišis edestasime teisekoha jahti koguni 3:39'ga.

Regati kokkuvõttes saime seega ülekaaluka esikoha, meile järgnesid Leila, Blanca ja teised. Kui kahe viimase regatime olime koondkokkuvõttes jälitajaid vahepeal kõvasti järgi lasknud, siis selle sõiduga suurendasime Blanca ees taas oma edumaad. Uus start ootab meid ees uue nädala kolmapäeval.

Rohutirts on müügis

2011-08-10T15:35:00.002+03:00

Selle aastasel Muhu väina regatil kõvasti pilke püüdud Polaris "Grasshopper," endise nimega Vox, on üllatuslikult müüki pandud. Mõõdunud talvel tegi jaht Hiiumaa poiste käe all läbi totaalse muutumuse, mille tulemusena peaks kere ja dekk täitsa nitševo seisukorrasolema . Purjestus, tõsi, suurem asi ei ole.

Muhu väinas sõitis jaht sel aastal LYS2 grupis, saades 15 osaleja seas 4 katkestamise kõrvale 14., 13. ja 11. koha. Kokku andis see küll protokollis viimase koha, kuid liiga suuri järeldusi ei tasu sellest teha. Jahi meeskonnal purjetamiskogemus sisuliselt puudus ja seega oli Muhu väinal osalemine üleüldse nende jaoks üks suur võit.

Jahi hind on 7700 eurot. Täpsem info KUULUTUSEST.

Kurat, kus tuul on?

2011-08-04T10:04:00.004+03:00

Elle, elle, elle – nii saadaksid lätlased kõik põrgu kui peaksid sarnaselt meile saama kaks Kolmapäevaregatti järjest plekki. Kui nädal tagasi oli 8. koht veel naljakas, siis selle nädalane 8. koht tegi juba murelikuks. Aga no mis Sa ikka teed - kui tuult ei ole, siis Tuul ei laula:(

Et kõik algusest ausalt ära rääkima, peame alustama kaldalt. Tuulelaulu meeskond, üllatus-üllatus, sõitis vähendatud koosseisus. Puudu olid vöörimees ja nn universaal. Appi tuli seevastu noorpurjetaja Taavi. Tuul oli vaikne, u 2-3 m/s. Pardal oli tagasi uuenduskuuri läbi teinud genoa, kes on saanud endale uued seksikad valged triibud.

Regati start oli täielik katastroof. Plaanisime vaikse tuule tõttu tulla tagant ja hooga puhtas tuules kõige kaatripoolseimana rajale tuisata. Veel 30sek enne vilet tundus plaan väga hästi ka õnnestuvat, kuid siis jäi meile ette Astraia, kes ei võimaldanud ei enda ülevalt ega alt läbi sõita. Meiega kaasa fallamine/luhvamine ja oma õige krusi mitte hoidmine oli reeglite mõttes nii ja naa, aga vahet pole, tuksi nad meie stardi ikkagi korralikult keerasid. Tiksusime peale starti veel oma pool minutit, enne kui puhtasse tuulde ära pautida saime, kuid konkurendid olid saanud selle ajaga juba arvestatava edumaa.

Võistluse distatsi 6-1-F ainsaks loovimiseks oligi esimene rajalõik kuni Kuuli munani. Kuna I grupi jahtide pealt tundus, et Sylvia sai maa-alt korraliku laksu, otsustasime sarnaselt esimena märgis olnud Fortele läheneda märgile pigem mere poolt. Kas ilmastikuolud olid 15minutiga nii palju muutunud või tegime järeldusi distantsiliselt liiga kaugelt, igatahes valitud rajapool ei tootnud ja võitis see punt, kes pigem Miiduranna alla hoidis. Esimeses pöördemärgis olime seega füüsiliselt 8ndana. Olgu ka öeldud, et Astraia oli märgis teisena. Enneolematut edenemist näitas aga Merihunt, kes oli juba esimeseks märgiks kalendriga kõigist ees ja kes finišis edestas teise koha paati juba 13min’ga.

Pikal pärituule otsal Kuuli munast Russalka juurde püsis tuul stabiilselt vaiksena. Vaikselt imesime eeslolevale pundile järele, kuid päris löögiulatusse siiski ei jõudnud. Pöördemärgis olime jätkuvalt 8ndana.

Kui algselt tundus, et viimase ühel halsil sõiduga finišisse enam midagi muutuda ei saa, siis võta näpust. Saime trimmi kiirelt paika ja sõitsime käiguga kiirelt Virust üle ning võtsime jõudsalt ees sõitnud Jukole ja Blancale järgi. Eesmärk oli Jukole sappa sõita nii, et oleks võimalik temast peale aegade korrigeerimist protokollis ees olla. Tuul oli aga liiga vaikne ja distants liiga lühike ning nii finišieerisime peale 1h50min kestnud sõitu füüsiliselt ikkagi 7ndana, mis andis korrigeeritud aegade tabelis meile teist nädalat järjest 8nda koha. Viimasel lee-otsal tegi aga ebaõiglaselt head sõitu Leila, mõõdudes Enelist ja Astraiast, kes regati esimeses pooles kindlalt peagruppi edestasid . Ma arvan, et Leila kasutas selleks mootorit või maaväliseid jõude.

Regati võitis kokkuvõttes ülekaalukalt Merihunt, teine oli Leila ja kolmas Astraia. Meil õnnestus edestada vaid Carolit, Madickeni, Gemmat ja Estellet.

Kolmapäevaregattide koondkokkuvõttes oleme jooksvas tabelis küll veel Blanca ees napid liidrid, kuid viimase kahe sõiduga ära antud punktid on ka kõiki teisi konkurente väga palju järgi aidanud. Nädala pärast on siiski oodata veidi tummisemat ilma, kus saab lõpuks ka päriselt purjetada või nagu lätlased ütleksid: „Tagad mukt!”

Tallinna Meistrivõistlused lühirajal

2011-08-01T23:27:00.010+03:00

Mõõdunud nädalavahetusel toimunud Tallinna Meistrivõistlused lühirajal oli Tuulelaulu jaoks äärmiselt tähtis regatt – ühelt poolt oli meil suur sisemine soov teha väga hea sooritus ja koguda punkte mitme karikasarja arvestuses ning teiselt poolt oli tegu aasta kardetuima regatiga, kus sarnaselt mullusele läbi kartsime põleda. Kõik läks aga oodatust märksa libedamalt ja kokkuvõttes tõusime kindla sammuga poodiumi teisele astmele.

Tallinna Meistrivõistlused lühirajal toimusid tänavu teistkordselt. Tuulelaulu tiimi jaoks on lühirada alati oodatud sündmus ja ka tulemused on meil sellises võistlusformaadis ühed parimad. Siiki oli meil väga hästi meeles mõru pill mullusest võistlusest, kus olime finišis küll alati 2., 3. või 4ndana, kuid peale aegade korrigeerimist valdavalt 6ndaid kohti saime ja regati kokkuvõttes 5ndana lõpetasime. See oli läbikukkumine. Lisaks sellele oli meil taas probleeme meeskonna komplekteerimisega, puudu olid vöörimees ja klahvimängija. Nende teadmistega võistlust oodates ei olnud enesekindlus just kõige suurem. Meeskonna probleemi lahendamiseks saime taaskord abi Eneli tiimilt, kes leidis võimaluse laenata meile kaks oma meeskonnaliiget. Peeter ja Kai-Reet olid nädal varem meiega Kolmapäevaregatti sõites äärmiselt hea partii teinud ja nende taaskordne lülitumine meeskonda oli tõeline õnnistus.

Sellist koerailma nagu pakkus laupäevane võistluspäev tänavu veel teist pole olnud. Tallinna uputanud paduvihm kostitas terve päev ka kõiki purjetajaid sellega kaasnes korralik 7-9, puhanguti kuni 12 m/s puhunud tuul. Ees ootas 4 võistlussõitu, igaüks umbes 45min pikk. Meie grupis oli stardis 10 jahti, teiste hulgas ka viimastel aastatel sisuliselt võitmatuna püsinud jaht Edasi ja Saaremaa jaht Vesileenu. Võistluse rajaks oli meie grupil nn innerloop, mida meie tiim teadis väga hästi Optimistil ja Laseril sõitmise ajast.

Esimene ja teine võistlussõit olid väga ühte auku. Saime suhteliselt hea stardi ja olime esimeses pöördemärgis vahetult Edasi järel teisena. Kui esimeste spinniheiskamiste ja halssidega oli natuke susserdamist, siis õige pea loksus meeskonna koostöö paika tulistasime nii palju kui torust tuli. Vahe Edasiga oli mõlema sõidu kestel napp, kuid siiski ei suutnud me end sõita füüsiliselt nii lähedale, et oleksime saanud neid ka reaalselt rünnata. Finišis olimegi nii esimeses kui teises sõidus füüsiliselt kindlalt teisena.

Enne kolmandat võistlussõitu genoat heisates ei läinud see ootamatult üles. Genoa eesliik oli staakpirsist osaliselt välja tulnud ja sinna korralikult kinni kiilunud. Stardini oli jäänud 4 minutit. Sel hetkel jõudis peast läbi käia mõte, kas tõesti sellise asja pärast jääb meie võistlus pooleli. Sikutasime purje kahe mehega lahti üle kahe minuti, kuid lõpuks see siiski ilma kahjudeta ka õnnestus ja nii tuiskasime stardiliini poole, ise samal ajal purje uuesti üles tõmmates. Liinile jõudsime u 1min enne lähet. Ei olnud õrna aimugi, kummast liini otsast eelis võib olla ja otsisime lihtsalt paaniliselt auku, kust vabas tuules minema saada. Mingi augu leidsime ka, aga kindlasti mitte kõige parema ja nii saime maha oma selle võistluse kesiseima stardiga. Tänu heale käigule murdsime end pundist läbi ja võtsime esimest pöördemärki Edasi, Blanca ja Leila järel juba neljandana. Esimese pärituule lõpus õnnestus meil märgivõtuga mööduda Leilast. Seda momenti, kus me Blancast mööda saime enam tagantjärgi ei mäleta, kuid äärmiselt napilt me neid finišis igatahes edestasime. Kokkuvõttes seega raskelt tulnud teine koht.

Saamaks aga tõeliselt head tulemust, peab eelnevalt midagi korralikult võssa minema. Nii juhtus nt Muhu väinas, kus peale Virtsu-Heltermaa etapi katkestamist järgmisel päeval Heltermaa ringil füüsiliselt esimesena finišis olime ja nii juhtus ka laupäevases neljandas võistlussõidus. Tegime taaskord suhteliselt hea stardi ja hoidsime terve sõidu Edasil kümne küünega ahtrist kinni. Kõik pingutasid nii, et veri ninast väljas. Ühel hetkel karjatas roolimees valust ja hüüdis: „Käsi ei tule krambist välja.“ No lõpuks ikka tuli. Tõeline sport. Vahe kahe paadi vahel ei ületanud pärituule otstel üle poole paadipikkuse. Adrenaliin oli nii laes, et täpset sündmuste kulgu ei olnud võimalik fikseerida, kuid mingi pagiga saime pärituule otsal Edasile kõrvale, märgis sisemiseks ja sellega õnnestus neist ka mööduda. Auhinnaks sõidu esikoht. Selle filigraanse manöövri eest saime Peetrilt ja Kai-Reedalt kõvasti kiita ja seda põhjusega – Eesti ei ole täna just palju paate, kes Edasit kasvõi hetkeks füüsiliselt üle suudavad mängida. Esimese päeva kokkuvõttes seega sõitudega 2., 2., 2. ja 1. Edasi järel kindel teine koht.

Võistluse teine päev oma 3 võistlussõiduga oli juba märksa paremates ilmastikuoludel. Hommikul veel korra tibutanud vihm andis peagi järgi ja välja tuli kauaoodatud päike. Tuul oli sama, mis päev varem.

Kaks esimest sõitu läksid nagu päev varemgi – suhteliselt OK start, esimeses pöördemärgis teisena ja siis positsiooni hoidmine kuni lõpuni välja. Vahe Edasiga oli ehk veidi suurem kui eelneval päeval, aga ka sõidud olid märksa rahulikumad. Kuna 7 sõidust halvim läks mahaarvamisele ja meie II koht koondkokkuvõttes oli kaljukindel, otsustasime viimases sõidus mitte startida. Puhkust oli vaja ka varustusele, sest terve nädalavahetuse tugevas tuules täispurjeis sõitmine oli liiga teinud meie genoale, mis nüüd natuke hoolitsust vajab. Viimast sõitu ei sõitnud ka oma esikoha kindlustanud Edasi.

Kokkuvõttes saavutasime seega sõitudega 2., 2., 2., 1., 2., 2., DNC(x) kindla II koha. Meile järgnes Leila, kes viimase sõiduga võiduga end napilt Blancast kokkuvõttes ette surus. Regati II koht oli meie jaoks oluline ka seetõttu, et tegu oli nii Avamerepurjetamise Eesti Karikasarja kui Caprice Cup’i osavõistlusega.

Augustis ootab Tuulelaulu ees rida Kolmapäevaregatte ja kuu lõpus toimuv DNV Karikavõistlus.

Postituses kasutatud fotode autor on Piret Salmistu.

10. Kolmapäevaregatt – kingitus kõige väiksematele

2011-07-28T11:57:00.005+03:00

Muhu väina regatil said purjetajad tuulevaikust vist liiga vähe ja nii otsustas Ilmataat meid selle nädalasel kolmapäevaregatil taas loteriiga ergutada. Ligi 3h kestnud sõidul oli palju võitjaid ja veel rohkem kaotajaid. Jack-poti võtsid sel korral aeglasemad/väiksemad jahid, Tuulelaulu pilet andis 8. koha ja õiguse järgmisel nädalal uuesti proovida.

Arvestades stardis 5m/s puhunud tuult panid korraldajad igati OK raja: 8-6-2-3-F. Kuna aga tuul vaibus vastavalt ilmaennustusele õige pea, siis kujunes sellest tänavuse hooaja aeganõudvaim kolmapäevavõistlus. Jahte oli meie grupis stardis rekordiliselt palju – 13. Muuhulgas tegi oma kolmapäevaregattide debüüdi Tallinna uus Conrad 25RT nimega „Estella” ja kaugelt oli külla tulnud Saaremaa Merispordi Seltsi jaht „Vesileenu.”

Nüüd aga võidusõidu juurde. Viimasel ajal oleme kõvasti pasundanud, kuidas me oleme Liivimaa parimad startijad. Eilne võidusõit näitas, et uhkus ajab upakile ja nii feilisime sel korral ikka totaalselt. Jäime stardiliini keskosas Eneli ja Vesileenu vahele karpi ning kartes järjekordset valestarti ei julgenud väga rapsima hakata ka. Nii saime lähte tugevalt segatud tuules. Olles end aga lõpuks teiste purjede alt välja sõitnud saime korraliku hoo üles ning olime esimeses pöördemärgis juba neljandana. Sama positsioon püsis ka teise pöördemärgini.

Pikal pärituule otsal Kuuli munast Katariina kai juurde aga tuul vaikis ja vaikis, nii et mõnedel momentidel olid kõigil spinnid täiesti koos. Laevastik vajus mõõda lahte laiali, kes läks tuult püüdma mere, kes kalda poole ja oli ka neid, kes võimalikult keskele generaalkursi peale jäid. Esimesene sai oma laksu kätte senine liider Merihunt, kes ennast kõige kaugemale merele kinni sõitis. Kõige suurem seltskond, kus ka meie olime, hoidis rohkem kalda poole. Võitjana väljus nurkademängust aga hoopis Vesileenu, kes üksi suhteliselt keskele hoidis ja sellega Katariina kai pöördemärgist soliidse edumaaga esimesena mõõdus. Meie olime pöördemärgis endiselt neljandana, olles mõõdunud küll Merihundist, kuid olles samas mõõda lasknud Blanca. Vahepealse plekimajandusega oli meile aga selga sõitnud kogu jälitajate punt, mis tähendas seda, et peame sõidu teises osas väga kõva tööd tegema, et ka peale aegade korrigeerimist normaalset tulemust kirja saada. Tundus raske katsumus olevat.

Diagonaalide mängus Katariina kaist Tallinna lahe laevatee kolmandasse märki võitsid need, kes rohkem tuuletriipu sisse sõitsid. Liiga tuule ja tuulevaikuse piiri peal sõites kaotasime meie nii ühe koha Jukole ja lasime taganttulijaid hoopis rohkem järele. Meist veel õnnetumalt läks Leilal, kes mõneks hetkeks tuulest päris välja sõitis ja niisamuti oma teise koha kaotas. Viimases pöördemärgis olime füüsiliselt viiendana.

Loterii täismäng ja jack-pot loositi välja viimasel rajalõigul Tallinna lahe keskelt sõiduga sadamasse. Algselt paistis tegu olevat üksluise ühel halsil purjetamisega sadamasse, kus suurt enam midagi ei juhtu. Sündmused kujunesid aga risti vastupidiseks. Tuul vaikis täielikult ja kogu punt oli ühel hetkel täiesti koos. Kinni oli püütud senine liider Vesileenu ja tagant olid taas järgi jõudnud KÕIK jälitajad. Tallinna kohal olnud suur äikesepilv loopis piksenooli paremale ja vasakule. Oli näha, et sealt võib tulla korralik raju ühes pussnugadega. Meie aga seisime keset Tallinna lahte täielikus tuulevaikuses ja kuulasime Pirita ranna surfiklubi katusel olnud jazz-kontserti.

Kui lõpuks pilvepiir meieni jõudis, siis võitsid need, kes generaalkursist kõige rohkem linna poole hoidsid. Nii tuiskasid esimestena finiši poole üllatuslikult hoopis Viru ja Carol, kes sõidu esimeses osas päris viimaste seas tiksusid. Tuule tugevnedes sõitsime mõõda küll Blancast ja võtsime uhkelt järele nii Leilale kui Vesileenule, kuid sellest kõigest oli väga vähe kasu. Finišis oli kogu laevastik tihedalt 7minuti sees koos, meie finišeerimise Vesileenu järel ja Blanca ees füüsiliselt 7ndana. Peale aegade korrigeerimist leidsime end protokollis 8ndana. Sõidu võitis Carol, teine oli Madicken ja kolmas Viru.

Arvestades meie kesist esitust, siis ega me palju paremat tulemust ei väärinudki. Küll aga on meil väga hea meel nendest aeglasematest jahtidest, kes sel korral pildile said. Carol oli hooaja esimeses pooles hoolimata oma uuest genoast pidevalt viimane ja motivatsioonipaketina kulus esikoht neile kindlasti ära. Arvestades seda, kuidas nad kogu sõidu kestel peagrupist kümne küünega kinni hoidsid, siis oli see ka igati väljateenitud võit. Ka Madicken ei ole peale hooaja alguse paari sähvatust viimasel ajal enam pildile pääsenud ja ka neile oli teine koht enesetunde parandamiseks ilmselt vajalik. Viru tiimi kolmas koht ei oleks ehk märkimist väärt, kuid huvitavaks teeb nende tulemuse asjaolu, et sel nädalal sõitis meekond kombineeritud koosseisus ilma õige kaptenita. „Kuidas see on võimalik,” küsis tõeliselt imestunud Viru roolimehe naine, olles märganud, Viru on ammu klaaritud, kuid Leila alles sildub. See tõeliselt üllatunud näoilme, mis küsimusega kaasnes, oleks väärinud jäädvustamist.

Kolmapäevaregattide koondkokkuvõttes selle nädala ebaõnnestumine meie liidripositsiooni ei kõigutanud ja püsime endiselt esimesel kohal. Kolmapäevaregattide seeriavõistluse lõpuni on aga aega veel maa ja ilm, sõita on veel tervelt 13 osavõitlust ning juhtuda võib mida iganes.

Sel nädalal ootavad Tuulelaulu veel ees nädalavahetusel peetavad Tallinna Meistrivõistlused lühirajal, mis on ühtlasi nii Avamerepurjetamise Eesti karikasarja kui Caprice Cup’i osavõistlused. Seega igati tähtis võistlus. Edaspidistest plaanidest oleme aga välja visanud 2 nädala pärast toimuva Eesti-Soome 3-päevase ühisvõistluse Baltic Offshore Week, mille arvelt hoiame püssirohtu tulevasteks kohalikeks võidusõitudeks.

Muhu väina regati kokkuvõte

2011-07-24T11:40:00.015+03:00

Tänavuse purjetamishooaja tippsündmusel – Muhu väina regatil, mis ühtlasi on ka avamerepurjetamise Eesti meistrivõistlusteks – saavutas Tuulelaulu tiim 21 osaleja seas 7. koha. Tulemus on nii ja naa. Meil oli väga palju helgeid hetki, aga ka päris korralikke põrumisi. Suures pildis tegime siiski sammu edasi ja rahulolematuseks põhjust kindlasti ei ole. Järgnevalt oleme kirja pannud oma tegevuste analüüsi ja sõitude kokkuvõtted. Ees ootab pikem lugemine, sättige end mugavalt sisse;)

Tuulelaulu tiimi jaoks oli see järjekorras neljas Muhu väina regatt. Varasematel aastatel olime saavutanud 17. koha (33 osalejat), 5. koha (29 osalejat) ja 7. koha (19 osalejat). Tänavu oli eesmärk oma tulemust parandada ja sõita välja meie kõigi aegade parim koht. Hea õnne korral olnuks plaan realistlik ka tagant järgi tulemusi hinnates. Tõsi, tänavune esikolmik oli klass omaette ja kuigi mõnedes sõitudes suutsime neid kõiki ka edestada, siis suures pildis libisesid nad sõit-sõidult vaikselt ikkagi eest ära. Alates neljandast kohast oli aga fliit äärmiselt tihe ja väiksemgi vääratus võis kohta koondprotokollis kõvasti mõjutada. Üleüldse on ORC IV grupp äärmiselt ühtlane, nt tervelt 13 jahti 21’st sõitsid end vähemalt korra esikuuikusse.

Tuulelaul oli tänavu eriti kiire lühirajasõitudes ja tugevate tuultega. Meie nn kirstunaelaks said aga tuulevaiksed sõidud, millede puhul ühes olime sunnitud lausa katekstama. Lisaks tegi taaskord tuska ebaõiglane Performance Line aegade korrigeerimise arvutusmudel, mis meilt sõitudes päris mitmed kohad röövis. Tänavu ei viitsi aegu tavapärasesse arvutusmudelisse sisestama hakata, aga juba mullu oli näha, et erinevad arvutussüsteemid annavad ikka väga erinevaid tulemusi ja PL külvas veerandiste grupis korralikku õudu, eelistades üksikuid tavapärasest erinevaid jahte.

Muhu väina regatt koosnes tänavu 7 etapist, mis viis purjetajad Pärnust läbi Saaremaa, Virtsu ja Hiiumaa Tallinnasse. Kokku läbisime nädalaga umbes 250 meremiili. Finišis olime valdavalt päris esimeste seas: 5., 2., 4., DNF, 1., 2. ja 6-ndana. Peale aegade korrigeerimist pilt aga muutus drastiliselt ja protokollis nägi tulemuste rida välja järgmine: 9., 4., 9., DNF, 2., 5. ja 6.

Järgnevalt teeme lühiülevaate kõikidest Muhu väina etappidest.

Pärnu-Roomassaare.

Kogu Muhu väina regati pikkuselt teine etapp algas väga vaikses tuules. Tegime ideaalilähedasi stardi ja olime esimese tunni kestel võistluste suveräänsed liidrid edestades muuhulgas ka jahti Edasi, kellest me seni ei olnud veel kunagi ees olnud.

Null-start kõige märgipoolseimana (Malle Kosk)

Tuul aga järjest vaikis ja vaikis, kuni näidikutel ilutsesid ümmargused nullid nii tuule- kui jahikiirusel. Vaikses tuules tulid konkurendid briisiga selga ja enamusel neist õnnestus meist ka mõõduda. Kui lõpuks tuul taastus ja Pärnu lahest välja saime, olime füüsiliselt langenud umbes 10ndaks. Pikal vabatuule otsal võtsime järjest skalpe, mõõdudes tänu paremale käigule Kadrist, Luisast ja Blancast. Sõidu kestel tuul järjest tugevnes, puhudes öises finišis juba 8-9 m/s. Veel viimase lühikese krüssuga Abruka alt Roomassaarde mõõdusime ka Vesileenust ning lõpetasime sõidu füüsiliselt 5ndana. Aegade korrigeerimine langetas meid siiski 9ndaks.

Tuulelaul Pärnu lahel (Jassu Hertsmann, Delfi)

Roomassaare ring

Tuulelaul Suures Katlas starti ootamas (Jassu Hertsmann, Delfi)

Regati stardis puhus stabiilne 10m/s tuul, mis karmimatel hetkedel paugutas ka üle 13m/s. Kuna kogemus näitab, et vana tormifokaga me väga ei edena ja vahepealset purje ei oma, siis läksime starti täispurjes, vist ainsana oma grupis. Ka grooti ei hakanud rehvima. Pulss oli küll laes, et äkki lõhume oma suure genoa ära, kuid tegu oli ikkagi Eesti Meistrivõistlustega ja kus siis veel täispanga peale minna kui mitte hooaja tippvõistlusel.

Stardijärne olukord kohtunike kaatrilt vaadatuna, Tuulelaul üksi pikalt ees (Jassu Hertsmann, Delfi)

Taaskord tegime väga tugeva stardis ja pühkisime minema kindlalt esimeste hulgas. Eelmise aasta 35 võistlust on olnud päris hea startimise kooli. Sõita oli täispurjes jube raske ja vaid roolimehe ülitäpne roolimine käigu hoidmisel ja kreeni vähendamisel päästis meid hulleimast. Kui aga tuul vahel alla 10m/s kukkus, siis me nagu lennanuks. Ka pärituule otstel tegime oma uue spinniga väga head sõitu ja nii püsisime kogu regati esimeste hulgas. Mida rohkem konkurendid ees eksisid, seda kõrgemale me tõusime ja finišiks olime Edasi järel füüsiliselt teisel kohal, mis aegade korrigeerimisel muutus protokollis 4. kohaks. Sõit tegi tuju äärmiselt heaks, sest jaht ja purjed jäid täiesti terveks ja nii head kiirust sellise tuule kohta ei oleks me endalt ka ise oodanud.

Finiš Roomassaare lähistel (Jassu Hertsmann, Delfi)

Roomassaare – Virtsu

Viimasel ajal on meie stardid nii viimase sekundini täpsusega ajastatud, et sel sõidul libastusime ja olime üle stardiliini juba mõni sekund enne tegelikku lähet – meie elu esimene valestart. Keerasime kiirelt tagasi ja ületasime liini uuesti. Sellistel momentidel mõllab adrenaliin erilise hooga ja lühikese krüssiotsa lõpuks olime suutnud end läbi võistlejate rivi esimeseks märgiks juba 4ndaks murda. Ees oli pool päeva kestev pärituulesõit mõõda Saaremaa lõunarannikut.

Tuulelaul Roomassaares starti ootamas (Piret Salmistu)

Esmakordselt suutsime selle spinnisõiduga tagumistega vahet suurendada ja ka eesolevatest konkurentidest nagu Blanca ja Edasi mõõduda. Spinnisõit on olnud siiani meie tõeline murelaps, aga uue purjega tõeliselt sina-peale saanud. Muhumaa otsas – üllatus, üllatus – tuul vaikis ja konkurendid, kellega vahe suurendamiseks olime terve päeva ränka vaeva näinud, hakkasid meeletul kiirusel selga sõitma. Õnneks tuul taastus enne kui see päriselt juhtus ja nii finišeerisime neljandana. Märkimisväärne on siinjuures seik, et tegu oli esimese võistlusega, kus suutsime finišis füüsiliselt Edasist ees olla. Kuna aeglasemad paadid olid vahepealses plekis tuulega järgi jõudnud, siis korrigeeritud ajas kukkusime kolinal 9ndaks. Masendav.

Virtsu-Heltermaa

Jälle väga hea start ja esimese märgivõtt neljandana. Püsisime ilusti juhtgrupis kuni tuul jälle ära plekkis. Kogu jälitajate punt sõitis kolinal uue tuulega selga ja suures osas ka meist mõõda. Närv oli täiesti must. Teise pöördemärgi võtsime füüsiliselt u 15-18ndana. Kogu punt oli aga käeulatuses ees. Tuul oli endiselt väga vaikne.

Otsustasime, et püüame järgmisse märki purjetada teistest erinevalt raja paremast osast, ennustus lubas sealt tuulekeeramist ja sellega potentsiaalset edu. Tegelikult juhtus aga see, et kordi paremat tuult andis hoopis teine rajaosas ja meie, Prizrak, Luisa ja Juko istusime oma tuulevaikuses. Masendav. Peale mitmetunnist tuulevaikuses tiksumist ja silmapiirilt järjest kaduvate konkurentide jälgimist tegime kõne peakohtunikule, kust saime teada, et sõidu kontrollaja lõpuni on jäänud u 1,5h. Kiire arvutus näitas, et peaksime aega mahtumiseks sõitma 5,5knotsiga. Tol hetkel puhus tuul 1,5m/s ja meie kiirus oli u 2kn. Võimatu. Tõmbasime raske südamega mootori käima ja põristasime sadamasse.

Antud etapp oma tõeliselt ebaühtlaste tuuleoludega ei olnud ebaõnnestumine vaid meie jaoks. Regatil startinud 109 jahist ei saanud tulemust kirja tervelt 41 jahti. Sellesse sõitu jätsid oma (esikoha)medali võimalused nt ka jahid nimega Luisa ja Mia.

Heltermaa ring

Tuulelaul Heltermaal (Piret Salmistu)

Mõõdunud päeva ebaõnnestumist mitte südamesse võttes astusime reipalt uude starti. Hiiumaa ranniku all toimunud lühirajasõidul puhus taas päris korralik 9-10m/s tuul ehk suhteliselt sarnased olud, mis Roomassaare ringligi. Astusime taas starti täispurjes ja oli näha, et ka konkurendid ei vähendanud enam nii palju oma purjestust kui Roomassaares. Stardiliinile jõudsime suhteliselt viimasel sekundil, mis ei võimaldanud enam parimat lähtekohta otsima hakata, kuid ometi saime esimeste seas minema. Peale lühikest avakrüssu avastasime end pöördemärgis kolmanda või neljandana, mille järgmise taganttuule otsaga vahetasime juba teise koha vastu välja. Järgnev pikk krüss oli aga võtme tähtsusega. Tuul paugutas endiselt 10m/s ja meeskond kallutas nii et veri ninast väljas. Töö kandis vilja, loovimise keskpaigaks olime suutnud end parema kõrgsega senisest liidrist – Edasist – parema kõrgusega üle pressida. Olime tõusnud füüsiliselt esimeseks. Pinge all eksivad ka parimad, järgmise paudi ajal jäi Edasil genoa liiga kauaks stopperisse ja puri rebenes saalingus puruks. Nende u 3 minutiline purjevahetuse aeg võimaldas meil korralikult edumaad suurendada ja nii tuiskasime finiši poole juba suveräänse liidrina, kontrollides tagant tulevat peagruppi. Finišis olimegi kindla esimesena, mis aegade korrigeerimise tulemusena andis meile elu esimene Muhu väina regati etapi poodiumikoha, olime teised. Meie esimeseks Muhu väina auhinnaks oli Stiga lauajalgpalli mäng, millega nüüd talveperioodil trenni saame teha.
Heltermaa-Tallinn etapp

Regati pikima etapp viis purjetajad pärituules Hiiumaal Tallinnasse. Väljas puhus taas korralik 10m/s.

Tuulelaul stardis (Jassu Hertsmann, Delfi)

Stardiliinile jõudsime liiga vara ja meile ette jäänud Eneli ei võimaldanud ka positsiooni parandada. Jälle valestart. See sõim, mis jahilt sel hetkel kostus, ei kannata trükimusta. Tegime kiire halsiga uue märgivõtu ja eneselegi üllatuseks suutsime lühikese avaloovimise lõpuks sõita end taas esimeste hulka. Sellele järgnes terve päev kestev spinnakeride all sõit, mille käigus edenesime sisuliselt terve tee külg-külje kõrval Edasi ja Leilaga. Vaid Prizrak oli veidi eest ära libisenud. Lained olid kui mäed ja äärmiselt mõnus oli neil glisseerida. Parimal hetkel olime lainest alla tuisates saavutanud kiiruseks 11,3 kn. Terve päev spinniga pumpamist sai saatuslikuks genoa stopperplokile, mille laagrid suure ülepinge tõttu pulbriks olid muutunud.

Finišis olime füüsiliselt teisena, kuid parandatud ajas langesime 5ndaks. Muuhulgas kaotasime parandatud ajas ka Leilale ja Edasile, kes reaalsuses on meiega suht identsed jahid.

Tallinna ring

Tallinna ringi start (Piret Salmistu)

Taas vaikne tuul. Kesine start. Samas saime üles normaalse käigu ja sõitsime nii 6liikmelise pundiga kogu ülejäänud laevastikult eest. Sõit oli lühike ja lõpetasime selle nii füüsiliselt kui korrigeeritud ajas 6ndana.

Muhu väina regati esimese kümne moodustasid:

1. Edasi
2. Leila
3. Prizrak
4. Luisa
5. Mercurius
6. Blanca
7. Tuulelaul
8. Vesileenu
9. Kadri
10. Viru

Regati kokkuvõtteks võib öelda, et meie jahil on Eesti mõistes väga hea kiirus ja sõitsime pidevalt juhtgrupis. See on kindlasti samm edasi, sest kunagi varem ei ole me füüsiliselt nii palju pildile saanud. Meie komistuskohaks said vaiksed tuuled, milles sõites peame harjutama külma närvi säilitamist ja purjetrimmi operatiivsemat ümberseadistamist. Selle aastaselt regatilt on hea edasi minna, sest nüüd nägime, et Eesti veerandiste fliidi absoluutne tipp on käe ulatuses ja ma ei näe põhjust, miks meie tiim ei võiks suure tööga sinna jõuda. Hammas on verel, järgmisel aastal näeme!

Avamerepurjetamise karikasarja vahekokkuvõte

2011-07-22T10:38:00.002+03:00

Eesti Jahtklubide Liit korraldab kolmandat aastat järjest Avamerepurjetamise Eesti Karikasarja, mis koosneb kokku 6 võistlusest, milledest arvesse lähevad 4 parima regati tulemused.

Sel aastal on peetud kolm võidusõitu ja aeg on teha vahekokkuvõtteid. Tuulalulu tiim on esimeste etappidel saavutanud järgmised tulemused:
Kessu regatt - 5. koht
Watergate regatt - 4. koht
Muhu väina regatt - 7. koht

Nende sõitude tulemusena hoiame hetkel jahtide Edasi ja Luisa järel karikasarjas kolmandat kohta. Ülinapilt jäävad meist omakorda maha Vesileenu ja Leila. Järgmised karikasarja etapid ootavad meid ees juba lähinädalatel. 30.-31. juulil toimuvad Tallinna Meistrivõistlused lühirajal ja 4.-7. augustil toimub Baltic Offshore Week.

Kahel varasemal aastal on Tuulelaulu tiim karikasarja lõpetanud II kohaga.

IX Kolmapäevaregatt - valestardiga esimeseks

2011-07-20T23:11:00.004+03:00

Tuulelaulul tundub salv alles padruneid täis olevat. Kui Muhu väina regatil jäi meie kiirus nii mõneski sõidus realiseerimata, siis täna andsime tuld nii palju kui torust tuli. Hoolimata valestardist lõpetasime järjekorras üheksanda KJK-Delfi Kolmapäevaregati kindla esikohaga.

Nagu traditsiooniks on saanud, on peale Muhu väina kõigil pinged maas ja nii on tükk tegu, et tiim tagasi stardiliinile meelitada. Täna see eriti hästi ei õnnestunud, põhimeeskonnast olid sõitmas ainult Rait ja Mihkel. Kolmanda kindla mehena oli tiimis Saaremaa Merispordi Seltsi noorpurjetaja Taavi, keda võiks vabalt juba põhikohaga meie tiimiliikmeks pidada. Täna lõunal oli seega punt koos vaid kolmeliikmelisena, mida edukaks võistluseks on selgelt liiga vähe. Peale pikka abikäte otsingut tulid meile appi Peeter ja Kai-Reet, kes tänavu Vesilennuki tiimi pealt Eneli tiimi üles kolisid, kuid täna oma paadiga sõita ei saanud.... meie õnneks.

Kohtunikud olid Kolmapäevarajaks märikunud 8-6-2-6-2-F ehk start, poolteist pikka "vorsti" Kuuli muna ja Katariina kai vahel ning siis koju. Arvestades mõnusat 5-7 m/s puhunud tuult oli pikkus igati paras ja ka tuule suhtes väga õnnestunud.

Kuigi jõudsime stardiliinile mõned sekundid liiga vara, leidsime liinis väga hea augu, kust puhtas tuules startida. Meie üllatus oli aga suur kui kohtunike kaatrilt heistati "üksku tagasikutse lipp" ja raadiost hüüti, et valestart oli Tuulelaulul. Vöörimehel vajus igatahes karp lahti, et mis mõttes valestart, meist allatuult ja ees oli mitu jahti, kellel oleks ka pidanud valestart olema, kuid ei olnud. Kui nii, siis nii. Kuna olime Muhu väinas saanud suure valesti startimise kogemuse, siis saime ülikiirelt noka tagasi keeratud ja ruttu uuesti stardiliini ületatud. Mõnevõrra sunduslikult võtsime selle manöövriga suuna teistest võistlejatest erinevalt maa-alla, mitte ei hakanud nende sabas sõrkima. Nagu ida tuulega ikka, siis see rajaosa toitis päris hästi ja esimeses pöördemärgis olime juba 9 osale seas neljandana.

Külgtuule otsal ajutisest pöördemärgist Kuuli munasse andis pagidega tuult kohati 8 m/s ja tuulenurk jahi suhtes oli u 100-110 kraadi. Seega veerandise jaoks väga piiri peal olud, kas sõita edasi genoaga või heista juba spinnaker. Kuna tiim oli mehitatud suures osas külalistega, otsustasime olla konservatiivsed ja sõita lühike ots kindla peale genoaga ära. Õige otsus, sest nii õnnestus meil mõõduda Virust, kes samal ajal võitles oma spinniga nagu viiking lohega - mitte ei tahtnud teine paigal püsida. Teises pöördemärgis olime tõusnud juba teiseks. Vahepeal oli meil õnnestunud mõõduda ka esimesena esimeses pöördemärgis olnud Enelit, kes ajas distantsi segamini ja oli pöördemärgist valele poole üksinda ajama hakanud ja sellega oma edu maha mänginud.

Pikal tagatuule otsal saime spinni kiirelt vedama, kuid halssimisel suutsime spinni niimoodi ümber vöörstaagi keerutada, et sellist jama ei mäleta kogu meie 3,5 aastasest võistluskarjäärist. Ometi saime kõik peagi korda ja hoidsime turvaliselt oma teist positsiooni Merihundi järel. Tagant keegi väga ohustamas ei olnud ja nii saime ka kolmandast pöördemärgist rahulikult mõõduda.

Huvitavad sündmused toimusid aga regati pikimal krüssul Katariina kaist tagasi Kuuli muna juurde. Kui meie hoidsime targu Pirita poole, siis kohe peale märki tegi Leila paudi ja kihutas merele. No see ei üllatunud kohe üldse. Viimasel kolmel "välisregatil" - Rannarootsi, Kessu ja Muhu väin - oli Leila korduvalt üksinda peagrupist eraldunud ja ALATI võitnud. Ise küll sinna rajaossa ei ihanud, aga mõte, et Leila jälle kobistada võib, tegi muret. Õige pea järgnes Leilale ka Viru ja kaardipakk oli seega korralikult segi löödud. Mida 4. pöördemärk läheme jõudis, seda enam selgus, et õnn võib pöörata selja ka kõige edukamatele. Leila ja Viru olid merelt saanud korraliku litri ja sellega olid nad esikoha konkurentsist põhimõtteliselt väljas. Uskumatu, et Leila suudab oma õnnestumisi just kõige tähtsamatel võistlustel realiseerida ja statilistiselt vajaliku ebaedu väiksel kolmapäevaregatil vastu võtta - kadestame. Meie suutsime rajalõigul aga Blancaga vahet ilusti hoida ja tänu Merihundi võimsale ülekrüssule tõusime eelviimaseks pöördemärgiks juba füüsiliselt esimeseks.

Ka viimasel taganttuule otsal suutsime seljataguse puhtana hoida ning tundus, et vahe Merihundiga isegi veidi suurenes. Viimasel krüssuotsal Katariina kaist finišisse valvasime konkurente ja suurendasime ehk veidi vahetki. Imetlesime ka tagant tulnud Leila käiku, kes finišiks Blanca sisuliselt kinni püüdis. Meie olime õnneks nii pikalt ees, et meid ei suutnud nad kuidagi enam ohustada. Finišis olime Blancast füüsiliselt 4min ees, millest piisas igati, et 2,5h kestnud sõit ka kokkuvõttes võita. Ajaarvutustes tõusis teiseks hoopis Viru ja kolmanda koha sai Blanca. Leila oli neljas.

Jahti klaarides saime aga huvitava info osaliseks. Regati valestart ei olnud olla mitte meil, vaid Blancal. Võistluste sekretär oli raadiosse teadet andes eksinud ja end hiljem parandanud. Teate parandus öeldi eetrisse ilmselt sel momendil kui me just olime tegemas tagasipööret stardiliinile ja kõik jahis rahmeldasid. See oli šokeeriv uudis.

Meeldiv oli aga peakohtuniku šest tulla peale autasustamist meie juurde ja juhtunu eest vabandada - juhtus inimlik eksitus. Kohtunik olla võtnud aega kui kaua meil kulus stardiliinile tagasitulekuks ja selle uuesti ületamiseks, et heastamise korras see aeg meie distansi läbimise ajast pärast maha lahutada. Aumeeste värk. Õnneks seda ei läinud vaja, sest olime esimesed niigi.

Kolmapäevaregattide koondkokkuvõttes suurendasime tänase võistluse võiduga oma edu jälitajate ees veelgi, edestades nüüd Blancat 5 punktiga ja Virut juba 20 punktiga. Eeloleval nädalavahetusel toimuvale Tallinn-Prangli regatile Tuulelaul oma esikohta kaitsma ei tule, meeskond peab ärateenitud väikest puhkust. Küll aga oleme taas rajal nädalapärast, mil toimub järjekordne Kolmapäevaregatt ja sellele järnevad Tallinna Meistrivõistlused lühirajasõidus.

Muhu väina regati kokkuvõttet ei ole me unustanud. Kirjutada on palju ja gümnaasiumi lõpukirjandi mõõtu üllitise loodame avaldada nädala teises pooles. Stay tuned;)

Watergate regatt

2011-07-10T22:30:00.006+03:00

Selleaastane Watergate regatt lõppes meile tagasihoidliku 4 kohaga. Esimesed neli lõpetajat olid rohkem kui 30 tundi kestnud regati finisis kõik ühe miili sees. Oma kandev roll oli selles väga vaiksel tuulel mis pakkus palju plekis seismist ning päikese käes kõrbemist. Kokku passisime regatil plekis umbes 3 tundi ning saime tunda kuidas konkurendid meile vana tuulega selga sõitsid ning nautisime ka ise seekord tuulega tagant tulles esimestele järgi jõudmist. Saime ka ühe poole tunnise vihmasabina endale kaela.

Kuna neljandaks jäädakse mitte ei tulda siis mis meil seekord valesti läks? Poodiumilt seekord välja jäämises oli oma tegur plekis sõites nii õnnes kui ka loogikal. Sõitsime umbes pool regatti tihedalt koos Vesileenu naiskonnaga, kes öösel suutsid väga vaikses tuules meist kiiremini seista. Otsustasime Vesileenust erinevalt tuult püüdma minna raja ülemisse poolde, kuna seal paistsid tuuletriibud ning meie seljataga sõitvad LYS grupi jahid paistsid seal triibu sees väga hästi edenevat. Triibu saime me kätte, kuid tuul seal kahjuks oluliselt paremini ei puhunud, kui samal ajal teiselpool generaalkurssi seilaval Vesileenul.
Selle teise rajapoole valikuga lasime aga naiskonna löögiulatusest välja ning sõitsime oma triibust hoopis plekki. Umbes poole distantsi läbimist tähistavas Kõiguste märgis oli meie vahe Vesileenuga veninud juba 23 minutini. Plekis istudes ajasid lisaks Vesileenu eest libisemisele närvi mustaks sajad putukad, kes meie paadis tasuta küüti saada tahtsid ning ajaviiteks väsinud purjetajatele silma ja kõrva lennata püüdsid. Üle saja putuka leidsid kindlasti oma otsa meie jahidekil, kuid kordades rohkem pinises neid veel tunde meie pardal edasi.

Peale Kõiguste märgi võtmist oli meie kiirus juba üle tunni aja 0,0 ja tagant tulid kõik konkurendid järgi. Väga lähedale jõudis meile ka IV grupis füüsiliselt viimasena sõitev super palliga jaht Madicken, keda enne Kõiguste märki me ilma binoklit kasutamata isegi ei näinud. Selleks, et aga Madickeni lõpuprotokollis võita pidime neid finišis edastama rohkem kui kahe tunniga. Kuna olime selleks hetkeks läbinud rajast umbes 50 miili siis maailma lõpuna see veel ei tundunud, sest minimaalselt 10 tundi purjetamist ootas meid veel ees ja plekimajanduses võib selle ajaga juhtuda mida iganes. Peale pikka ootamist tuulevaikuses saime lõpuks briisi mis meid uuesti tagant tulijate eest vaikselt ära kandma hakkas. Briis tugevnes mõne aja pärast korralikuks 4,5 m/s puhuvaks tuuleks ning asusime uuesti eesolijaid jälitama. Peale 25 miili sõitmist olime suutnud oma 23 minutilise kaotuse Vesileenule sõita 7 minutiliseks kaotuseks, kuid löögiulatusse me selle tempoga enne finišit ühtlase 3 - 4 m/s tuulega ei oleks jõudnud. Umbes kolm miili enne regatti lõppu hakkasime aga ees olevatele jahtidele silmnähtavalt lähenema.

Edasi ja Merihunt olid sõitnud enne Pärnu sadama muule täielikku plekki ning seisid ja ootasi seal tuult, samal ajal meie ja Vesileenu sõitsime neile tagant värske tuulega järgi. Mööduda meil esikolmikust ei õnnestunud kuid olime meist suuremate purjedega Merihundile enda arvates piisavalt lähedal, et neid lõpuprotokollis edastada. Hiljem pakkus protokoll meile aga paraja üllatuse kui saime teada, et esikoha võitis Edasi ees hoopis Merihunt, kuna X-79 pall on Perfomance Line mudelis teenimatult parem kui IV grupis enamiku moodustavatel Polaristel. Hoopis kõik Polarised oleksid pidanud suuremate purjede ja pikema veeliiniga Merihunti võitma Watergate regatil rohkem kui 5 minutiga, mis tundub pehmelt öeldes ebaaus. Tundub, et ka Muhu Väinas on meil uus pallilammas..

Watergate poole peal

2011-07-08T10:30:00.004+03:00

Täna hommikul kella 9:00 seisuga on Tuulelaul olnud rajal 18,5h ja läbitud on pool võistlusmaast ca 109 nm pikkusel lühendatud distantsil. Regati start pakkus üllatuse, võistlema olid tulnud ka Juko ja Merihunt, kes registreerusid regatile alles vahetult enne starti. Seega on ORC IV grupsi mõõtu võtmas 7 paatkonda. Merihundil on muide täiesti uus komplekt purjeid - dacronist groot ja genoa ning uus spinnaker. Väidetavalt väga viimasel minutil valminud North Saili toodang.

Kui võistluse esimeses pooles puhus veel mõnus 4-5 m/s tuul, siis peale Kihnut vaikis tuul täielikult ja öö otsa kulgeti väga-väga vaevaliselt, vaid kuni 2 knotsiga. Kohe stardis tuiskas pundist minema Edasi ja tema järel oma suure spinniga Merihunt. Tuulelaul, Vesileenu ja Juko edenesid triona nende järel, jäädes õige pea juba miili-paariga maha. Omaette duo moodustasid tagaajajad Lagle II ja Madicken.

Öö tõi aga võistlejate rivvi korrektuurid. Poolel võistlusmaal on Edasi ja Merihunt endiselt pikalt ees. Vahepealses plekis on Vesileenu saanud tuuletriibu, mõõdunud Tuulelaulust ja asunud napi edumaaga meie ees füüsiliselt kolmandale kohale. Juko on jäänud maha ja hinnanguliselt on ka Lagle II nad kätte saanud. Kui Tuulelaulu tuulekellad näitavad 0,6 m/s, siis tagant paistab, et jälitajatel on spinnid tuult täis ja nad lähenevad jõudsalt. Roosa spinniga Madicken on jälle silmapiiril.

Seni on kogu sõit käinud spinnakeride all. Ilmaennustuse kohaselt tuule mingitki tugevnemist enne päeva teist poolt oodata ei ole ja tuul pigem keerab meie distantsiga kaasa, mis tähendab, et ka tagasiteel saame ilmselt spinnakeride all sõita. Sellest head nahka ei tule, aga loodame ikka, et ennustajad taas eksivad ja tuleb korraliku tugevusega vastutuul, kus meil oleks võimalik end makska panna:)

minurada.ee enam väga head ülevaadet sõidust ei anna, enamusel jahtidel on GPS-saatjate akud tühjaks saanud ja laadima neid ei ole pandud. Siiski hoidke meile põialt ja loodame, et suudame eessõitjad kinni püüda ja ikkagi poodiumile tõusta!

Tuulelaul stardib Watergate regatil

2011-07-07T08:47:00.003+03:00

Täna kell 14:00 antakse start Eesti pikimale kestuspurjetamisvõistlusele nimega Watergate'i regatt. Tuulelaulu tiim võtab võistlusest osa kolmandat aastat järjest, nii mullu kui tunamullu olime sellel võistlusel teised. Watergate'i regati pikkuseks on ca 160 meremiili ja sõltuvalt tuulest läbitakse see vahemaa u 1,5 päevaga. Kuna tegu on rajult pika võistlusega, siis ei ole läbi aegade kunagi osavõtjate arv teab mis suur olnud. Tänavu võtab Tuulelaul mõõtu 4 konkurendiga: Edasi, Vesileenu, Madicken ja Lagle II. Võistlusele oli algselt registreerunud ka kuues jaht - Eneli - kuid nende meeskonna komplekteerimine osutus plaanitust keerulisemaks ja nii on jaht sunnitud tänavu veel võistlusest eemale jääma. Küll aga ei jää võistlusest eemale Eneli kapten Jens, kes viimase minuti vangerdusena sõidab regati kaasa hoopis Tuulelaulu pardal, toetades põhimeeskonnaliikmete Andro, Risto, Mihkli ja Siimu tegevust. Loodame, et värske pilguga külalisliige suudab meile anda uusi ideid, kuidas jahi kiirust edasi arendada.

Tänavu saab Watergate'i regati kulgu jälgida üle interneti. Kõikidele jahtidele on paigaldatud GPS saatjad, mis kuvavad online's piltid jahi asukohast rajal. Elage meile kaasa leheküljel: http://www.minurada.ee/voistlused.html . Püüame ka jooksvalt teile sõidu kulgemisest läbi oma blogi infot anda.

Tallinn-Haapsalu regatt - needus kestab!

2011-07-05T21:01:00.010+03:00

Tundub uskumatuna, kuid mõnedel regattidel oleks nagu Tuulelaulu jaoks needus peal. Kolmandat aastat toimunud Rannarootsi regatti võib pidada meie läbi aegade kõige kesisemate tulemustega võistluseks ja ka sel aastal ei suutnud me paremat 6. kohast. Tahtmist on ja pingutatud sai kõvasti, aga ikka tulutult.

Tallinn-Haapsalu võidusõit, mis lihatöösturist peasponsori järgi kannab nime Rannarootsi regatt, sai oma stardi reede õhtul. Väljas oli korralik leitsak ja keskmisest veidi vaiksem tuul ning stardiliinil võis meie grupis näha rekordiliselt 13 jahti. Üllatuse pakkus meiega koos sõitma tulnud poola purjekas Sloni, mis oma olemuselt oli pooletonnisest natuke suurem ja kogukam ning võistlusväärtuselt veidi kehvem kui Polarised. Meeskonna moodustasid seal neli 60ndates härrat. Väga huvitav oleks teada, kuidas ta meie väiksele võistlusele ära eksis.

Peale pikka pusimist said kohtunikud oma stardilaeva ankru lõpuks pidama ja esmakordselt sel hooajal anti meile pärituules start. Ajastasime stardi taas väga hästi, saades sellega fliidi ühe parima stardi. Kuni esimese pöördemärgini Paljassaare põhjatipus suutsime edumaad ilusti hoida ja nii suundusime Dirhami suunas liidritena.

Sõit läks aga õige pea ärevaks, sest meile jõudis järgi meist ca 5 m2 suurema spinnakeriga sõitev ja seetõttu Polaristest kesiseimat võistlusväärtust omav jaht Merikotkas. Merikotka näol on tegemist legendaarse purjetaja Tiit Haagma poja käe all seilava noorte meeste tiimiga, kes Rannarootsi regatil tegi oma selle hooaja esimese stardi. Seda enam oli üllatav jahi tõeliselt kindel ja stabiilne kulgemine. Teravust tõi olukord, kus Merikotkas püüdis meist oma suure spinniga üle sõita. Peale kiiret luhvamisel põhinevat vasturünnakut olid nad paari hetkega oma spinnakeriga meie vantides, millele järgnes meie poolne protestilipu heiskamine ja situatsioonist eemaldumine. Merikotkas loomulikult mingeid ringe tegema ei hakanud ja olukord jäi sinnapaika. Küll aga olime selle duelliga mõõda lasknud märkimisväärse hulga generaalkusil purjetanud konkurentidest ja nii langesime võistlejaterivi keskpaika. Nagu ütles hiljem Blanca kapten Jaan, siis sellistel pikkadel sõitudel ei ole üks-ühele võitlused mõistlikud ja keskenduda tuleb oma sõidule. Maratoonarina Jaan teab, mida räägib, aga näe, meie lollid sprinterid ei õpi...

Järgmine märkimisväärne seik tabas meid Suurupi all, kus vesi on põhjarannikule omaselt suhteliselt sügav ja purjetada saab üpris maa lähedalt. Sõites külg-külje kõrval Eneliga, tegi meid ärevaks GPS, mille kohaselt mõõdusime merepõhjas olevatest kividest suhteliselt lähedalt. Küsides meist veel omakorda maa pool olnud Enelilt, et kas seal kive ei ole, vastati, et pole seal midagi, kivid on kõvasti eemal. Paari hetke pärast käis aga kõmakas... Eneli oligi tabanud veealust objekti. Kiirused ei olnud õnneks suured ja sõit võis jätkuda. Etteulatuvalt võib siiski öelda, et peale finišit tõsteti Eneli veest välja ja kahjuks oli pauk olnud nii suur, et purjekas vajas kiiret põhja remonti. Tänaseks on jaht aga uuesti vees ja Pärnu poole teel, et mitte Watergate'st ja Muhu väinast eemale jääda.

Tuul aga järjest vaikis ja võistlejate rivi venis pikemaks. Eesolijad ujusid eest ja taganttulijad jäid maha. Öösel pilkases pimeduses Paldiski alla jõudes vaikis aga tuul täielikult, tänu millele õnnestus meil vana tuulega eesolijad lõpuks kinni püüda ja paljudest ka mõõduda. Tol momendil konkurentide kättesaamise üle rõõmu tundes ei teadnud me, et sel hetkel tehtavad otsused saavad võistluse kokkuvõttes saatuslikuks. Leila ja Blanca halssisid merele, kus poolakad ja Merihunt juba ees ootasid. Meie, Merikotkas ja Eneli jätkasime ranniku läheduses mõõda generaalkurssi.

Tuulevaikuses vaikselt edasi tiksudes nägime peagi, kuidas merel väiksed tulukesed kiiruse üles said ja meist ringiga uuesti mõõda sõitsid. Teist aastat järjest saime maa-alt tünga ja võitsid need, kes merele tuult püüdma läksid.

Tallinn-Haapsalu regati finišis jäi meie tulemuseks 6. koht 13 osaleja seas. Aasta varem olime 7 osaleja seas IV kohal ja tunamullu 9 osaleja seas 7. kohal. Kurb.

Regati võitis üllatuslikult poolakate Sloni, kellele järgnesid Leila, Blanca, Viru, Merihunt ja meie. Irooniana saime ka meie koos teiste esikolmikust väljajääjatega auhinnaks konservi "turistieine." Eks see protokolli järgi meile paras turismireis oligi.

Ebaedu Haapsalus aga paraku sellega ei lõppenud. Rannarootsi regatile järgnenud Kessu regatil saime 5. koha. Sellest aga peagi pikem kokkuvõte meie blogis.

Kolmapäevaregati esikoht

2011-06-30T11:46:00.002+03:00

10 purjetamisvaba päeva tundub meie tiheda graafiku juures olevat liiga palju. Selle nädalasele kolmapäevaregatile minnes tundus, et nii meeskond kui paat on kahtlaselt „roostes.” Ometi suutsime end kiirelt leida ja saavutasime selle nädalasel kolmapäevaregatil 10 osaleja seas kindla esikoha, olles võistluse liidrid sõidu algusest lõpuni.

Käesolev nädal algas meie jaoks jahi tuuninguga juba esmaspäeval. 24 aastat vana jaht vajab pidevat hoolitsust. Kui 3a tagasi jahti ostes ullikestena kõikvõimalikud teenused sisse ostsime või nn halli teibiga ise kõike parandasime (huumor kuubis), siis nüüd suudame juba ise korralikke lahendusi välja mõelda. Selle nädala märksõnaks on keevitamine. Esmalt murdus meil keevitusest lahti üks reelingupost. Teiseks olid masti küljes oleva poomi kinnitusplaadi keevituskohtadesse tekkinud kahtlased praod, mis tuulise ilmaga lõplikult murduda ähvardas. Viimase mastilt lahtisaamiseks saime suurt abi Viru tiimilt, tänud siinkohal Jaanile! Võtsime mõlemad tükid kaasa ja otsisime välja linna parima keevitusguru, kes korraliku roostevabakeevitusega tükid uuesti kokku lasi. Tulemus sai oodatust kõvasti parem ja need detailid kestavad nüüd küll igavesti. Teiseks tegime suuremat sorti shoppingu Pirita Paadipoes, kus realiseerisime oma Suveöö rahvaregati II koha auhinnaks saadud 250 eurost kinkekaarti. Arvestades eelolevaid suurvõistlusi, kus kuuldavasti hakatakse kontrollima kõiki vajalikke kellasid ja vilesid, on meil nüüd olemas kõik vajalikud tarvikud pluss mõnus annus uusi soote ja otsi. Tänud tagantjärgi Tallinna Sadamale tolle väärt auhinna eest!

Rääkides kolmapäevaregatist, siis kaod varustuses jätkusid. Enne starti genoat heisates murdus pooleks genoa falli stopperi hoob/kang. See kõik juhtus u 7-8 min enne starti. Hoova purunemine tähendas, et genoa falli sai küll käsitsi stopperisse kinnitada, kuid stopperi lahtisaamiseks pidime stopperi haamriotsaga lahti kangutama. Absurdne süsteem, mis mingi imeläbi siiski toimis ja nii ei hakanud me tagavarafalliga eksperimenteerima.

Kogu selle protseduuri juures oli aeg lennanud kiirusel, mis jättis meile stardiks ettevalmistumisel aega vaid napid 2,5min. Selle ajaga ei jõudnud me kontrollida ei stardiliini ega trimmi ning põhienergia läks vaid stardkpositsiooni väljavõitlemiseks. Hoolimata sellest, et jõudsime liinile paarkümmend sekundit liiga vara, saime ikkagi fliidi ühe parimatest lähetest. Tundub, et lõpuks hakkab suur tehtud startide arv ka kasu tooma, enam nii naljalt starti ära ei käperda ja sel aastal oleme kõigis 14 stardis olnud esimese kolme jahi seas.

Võistluse distants oli sel korral erakordselt huvitav: 8-, 7-, 8-, 2-, 8- ja Fj, ehk üks lühike „vorst” üks väga pikk „vorst” ja siis suitsuvorst (külgtuules finiš). Esimesse pöördemärki purjetades olime päris tihedalt koos Blanca ja Jukoga, kuid parem laveerimine juba teisel ringil olevate suurte jahtide vahel tõi meile juba esimeseks märgiks turvalise edumaa.

Esimesel pärituule otsal läksid Blanca ja Juko omavahel päris teravalt kaklema, mis võimaldas meil edumaad kasvatada. Toda võitlust oli kõrvalt päris lahe vaadata, jahid purjetasid generaalkursist kõvasti eemale, viskasid halsse ja surusid teineteist kuis vähegi jaksasid.

Teine vastutuulelõik suurt midagi ei muutnud nagu ka pikk pärituule ots spinnakeridega Merivälja alt Katariina kaisse. Küll aga oli huvitav pikk tagasikrüss Katariina juurest Miiduranna alla. Hoolimata vaikinud tuulest suutis tavapärasest väiksema eespurjega sõitnud Blanca pagidega meeletult head ründenurka sõita. Kuigi kiiruses olime vastukaaluks neist grammi võrra paremad, siis summa-summaarum edenesime võrdselt, kuid me oleks tahtnud ju hoopis eest ära sõita. See tekitas muret.

Finišis olime nagu juba öeldud esimesena, edestades Blancat korrigeeritud ajas u 1 minutiga. Veidi alla 2h kestnud sõidus lõpetas tubli III kohaga Eneli, kes viimaste sõitude tulemuste põhjal on saanud üles väga hea hoo. Neljanda koha sõitis sel nädalal välja Leila, kes regati esimeses pooles kohe üldse pildile ei saanud. Õige rajapoole valik viimasel pikal krüssul siiski päästis nad. Esimesel krüssuotsas meile kõva konkurentsi pakkunud Juko lõpetas viiendana, kaotades meile lõpuks 5 minutiga. Väga raske on öelda, kus nad maha jäid, ehk vaevasid neid mingid tehnilised probleemid.

Alates kuuendast kohast moodustasid paremusjärjestuse: Viru, Madicken, Gemma, Merihunt ja Carol. Uudistest võib välja tuua, et Madicken olla teinud investeeringu ja soetanud eelmisel aastal laineid löönud Minni roosa spinnakeri, mis on küll Finn26 tüüpi jahtide spinnakeridest u 5m2 väiksem, kuid siiski väga hea tõmbega. Eile seda veel igatahes masti ei tõmmatud. Sel Kolmapäevakul tegi uues koosseisus oma esimese stardi X79 nimega Merihunt. Tegu on meie grupi suurima jahiga, millel tegikult on väga hea käigu potentsiaal. Kahju, et uus meeskond alles nii viimasel hetkel ärkas ja võistlema tuli. Küll on neid aga oodata sel nädalavahetusel Haapsallu ja sealt edasi ka Muhu väina regatile. Loodame, et meeskond harjub kiirelt kokku sõitma ja et näeme neid peagi taasi konkurentsis. Punase laterna staatusest ei suuda end kuidagi välja murda Carol. Hoolimata uuest ja moodsast eespurjest on kiirus ja ründenurk endiselt nadid. Loodame, et poiste motivatsioon veel ei kao. Eelmise aasta mõned sõidud näitasid, et kui õige seadistus üles leida, on Carol igati konkurentsis. Regati protokoll on siin.

Kolmapäevaregattide koondkokkuvõttes on Tuulelaul peale tänast sõitu taas ainuliider, edestades Blancat 2 punktiga. Ka juuni kuu kokkuvõttes oli Tuulelaul parim. Tallinnaga jätame hüvasti reedel, mil suundume läbi Haapsalu Muhu väina regati stardi suunas. Ees ootavad hooaja tähtsaimad võistlused.

Postituses olevad fotod pärinevad: www.delfi.ee

DNV Karikavõistluse uus aeg

2011-06-27T22:52:00.004+03:00

Muutunud on augusti algusesse planeeritud DNV Karikavõistluse aeg. Võistlus uus aeg on laupäev 27. august.

DNV Karikavõistlus on Tuulelaulu tiimi poolt 1/4-tonnistele jahtidele korraldatav lühirajavõistlus, mida sel aastal viime läbi kolmandat korda. Peavõistlusjuhiks on meil teist aastat järjest Viljar Sepp. Anname endast parima, et tegu saaks olema professionaalselt korraldatud ja väärika auhinnalauaga võistlusega, kuhu võistlejad tahavad ikka ja jälle tagasi tulla.

Suveöö rahvaregati proloog

2011-06-20T20:45:00.004+03:00

Mõõdunud laupäeval võttis Tuulelaulu tiim osa show-võistlusest nimega Suveöö rahvaregati proloog. Tegu on kommertsregatiga, mille raames mehitatakse purjekad linnarahvaga, põhimeeskonnast tohib pardal olla maksimaalselt 3 liiget.

Tuulelaulu tiim võttis võistlusest osa teistkordselt. Mullu saavutasime 6 jahi seas Sylvia ja Cherie järel kolmanda koha. Tänavu jagati 6-liikmeline laevastik kahte gruppi ja meie saime mõõtu võtta Vividori, Tessa ja Caroliga. Meie eesmärk oli esikolmik:)

Kuna võistluse suurtoetajaks oli Tallinna sadama, oli võistluse staabiks esmakordselt Tallinna Vanasadama jahtklubi. Regatt algas pidulikult - mängis ansambel, pakuti veini ja peeti kõnesid. Vanasadam ise on päris uus ja mõnus koht. Turistidele minu meelest ideaalne peatuspaik Tallinnas. Suurimat elevust tekitas meis seik, et tegu on sadamaga, kus on veesõidutele paigaldatud valgusfoor. Päriselt - kui kai otsas põleb fooris punane tuli, siis sisse sõita ei tohi. Taoline lahendus on tehtud seetõttu, et kohe jahtklubi kõrval peatuvad suured reisilaevad ja nende sissesõidu-väljumise ajaks peavad sadama väravad meiesugustest seebikarpidest puhtad olema. Nii pidime iga kord sadamasse sisse või välja sõites küsima raadio või telefoni teel luba sisenemiseks või väjumiseks. Korra muide meile luba ei antud, öeldi, et oodake 10min kuni Soome laev välja on manööverdanud.

Sel aastal tõmbasid loosiga jackpoti ja Tuulelaluga kaasa sõitmise võimaluse üks isa oma u 10-aastase pojaga. Lisaks sõitis meie pardal "jänest" super-fotograaf Maret Maasalu, kellele olime teene võlgu kuuaja taguse fotosessiooni eest. Kui Maret oli aegsasti eeltöö teinud ja end ilmastikukindla riietusega varustanud, siis teised kaasvõistlejad astusid pardale teksades ja kingades, peal õhuke tuulejope. Arvestades stabiilset 10m/s puhunud tuult, siis just mitte kõige õnnestunum valik. Meeskonna peale saime isale tormikad ja purjetamis-top'i peale. Poiss, kes oli natuke korralikuma jopega, pidi leppima teadmisega, et kuiva tagumikuga ta koju ei jõua.

Peale regati avamist merele sõites oli juba ette teada, et väljas paugutab korralik 10m/s puhuv tuul. Kolme meeskonnaliikme ja kolme turistiga sellist ilma trotsida on ikka korralik katsumust. Esmakordselt Tuulelaulu ajaloos otsustasime purjestuse vähendamiseks oma eelmisel aastal soetatud grooti (põhipurje) rehvida. See oli paras pusimine, kuid kui 2 rehvi lõpuks sisse saime, oli kriips kõvuni - päris naljakalt väike nägi välja:) Eespurjena kasutasime on vana genoat.

Regati distants oli arvestades tuult uskumatult pikk - start Katariina kai juurest, pärituule sõit Russalka alla, krüss tagasi Katariina kaisse, siis külgtuule ots Kuuli munani ja pikk ühe halsi krüss Katariina kai juurde finišisse tagasi. Kui võistlusjuhendis oli kirjas, et proloog kestab maksimaalselt 2 tundi, siis täpselt nii kaua aega viimasena lõpetanud jahil selle raja läbimiseks kuluski. Võrdluseks olgu öeldud, et Kolmapäevaregatid kestavad viimasel ajal umbes 1 tunni või kopikad peale. Kaassõitjatest oli kahju, aga midagi polnud teha, tuli sõita.

Regati start võttis ka meie põhimeeskonna, 10-20 aastat erinevate paatidega purjetanud mehi, tummaks. Stardiliin oli pandud nii, et me ei saanud lõpuni aru, kummalt poolt seda ületama peab. Sõnadesse on seda väga raske panna, kuid püüdke ette kujutada - esimene märk, stardikaater ja stardi poi olid täpselt ühe sirge peal. Mõistate? Tavaliselt on nii, et stardikaater ja stardipoi ning esimene märk moodustavad võrdhaarse kolmnurga ja stardiliiniks on kolmnurga alus. Sel korral siis kolmnukra polnud, oli sirge. No kui stardipauk käis, siis me sõitsime lihtsalt Sylvia järel, teadmata sealjuures, kas talitame õigesti. Meile tuli mõni hetk hiljem vastu Vividor, mille pardalt küsiti: "Kas start läks juba? Kus stardiliin on?" Kosmos. Sellist pulli pole varem näinud.

Sõit ise läks nii nagu ette võis aimata. Suured jahid Tessa ja Vividor läksid kohe oma teed. Meie tulime uhkes üksinduses kolmandana järel ja meile järgnes omakorda uhkes üksinduses Carol. Sõidu keskel vahed ainult kasvasid ja nii finišeerisime peale 1h ja 42 kestnud sõitu nii füüsiliselt kui arvutuslikult kolmandana. Tuul, mis puhus suhteliselt stabiilselt 10m/s, käis oma tipphetkel ära ka 13,9m/s. Raju, kuid ometi tulime peaaegu ühes tükis tagasi. Paarist väikesest parandustööd pidime peale sõitu paraku ette võtma.

Proloogi auhinnalaud oli sel aastal veidi tagasihoidlikum kui mullu. Kõik võistlejad said väikese meene, milleks oli ankru kujuline... hiirematt. Päris naljakas. Hoolimata veidratest seiklustest olime igati rahul, et võistlusele osalema tulime. Esiteks olid meil kasud sees, kuna proloogil osalejad olid põhivõistluse stardimaksust priid. See on juba 20 eurone kokkuhoid. Teiseks saime oma regattide statistikatabalisse juurde järjekordse linnukese - koos rahvaregati põhivõistlusega oleme sel aastal teinud juba 13 starti. Kolmandaks on "maarottidega" ühes meeskonnas võistlemine täiesti omamoodi kogemus, mis sunnib paati ja sellega tehtavaid manöövreid hoopis teise nurga alt analüüsima.

Loodame, et hoolimata kesisest osavõtjate arvust toimub Suveöö rahvaregatt ka järgmisel aastal. Selline võistluse formaat on kindlasti vajalik. Suured tänud korraldajatele!

Maratonvõistluse - Suveöö Rahvaregatt - II koht

2011-06-19T18:41:00.004+03:00

Samal ajal kui paljud Tuulelaulu konkurendid maal vanaema juures või lastega loomaaias käisid, otsustas meie tiim osa võtta Kalevi Jahtklubi pikimast võistlusest - ca 55 miili pikkusest Suveöö rahvaregatist. Ca 14 tundi kestnud sõit tõi meile 7 osaleja seas tubli II koha. Tulemusest veel tähtsamaks võib aga pidada võistluse olululisust treeninguna arvestades eelseisvaid tiitlivõistlusi.

Suveöö rahvaregatt on 4. korda peetav kaheosaline võistlus, milles show-regatil tehakse linnarahvale lõbusõitu ja põhivõistlusel selgitatakse välja tegelikke parimaid. Oma blogi sissekannet alustame ikka tähtsamast ehk siis põhivõistlusest. Proloogi kohta saata lugeda mõne päeva jooksul.

Suveöö rahvaregati distants on väga lihtne - tuleb sõita ümber Naissaare ja Prangli kas päri- või vastupäeva. Mõõda generaalkurssi on distantsi kogupikkuseks ca 55 meremiili. Kuna regati osavõtt on läbi aegade olnud suhteliselt kesine, siis pandi eos meie väikeste jahtide grupp kokku meist oluliselt suuremate 35-jalaste Ridaste grupiga. See tavaliselt ei tähenda head, sest hoolimata hilisemast distantsi läbimise aegade korrigeerimisest on kaduvväike võimalus, et me suuri jahte võita suudame. Uuemad ja suuremad jahid lihtsalt on nii paljud moodsamad, et nad suudavad vahemaid efektiivsemalt läbida kui meiesugused enam kui 25 aasta vanuse disainiga jahid. Meie grupis olid stardis seega Ridased nagu Tessa, Vividor ja Venus ning veerandised meie, Eneli, Carol ja Madicken.

Tuulelaulu tiim jõudis regati starti sõna otseses mõttes viimasel minutil. Saaremaalt tulnud roolimees Risto oli jäänud õigest praamist maha ja nii laekus ta sadamasse alles 15min enne starti. Meie õnneks lükati meie start u 5 min võrra edasi, et kohtunikud saaksid äravajunud stardiliini ümber seada ja nii jõudsime ka purjed õigeks ajaks heisata ja trimmi seada. Viimasel minutil starti tuiskamise nahka läks meeskondlik võistluse strateegia arutelu - kumba pidi ikkagi distantsi läbida? Ilma erilise analüüsita otsustasime, et säilitamaks mingigi võimalus suuri jahte edestada, siis läbime distantsi nendega vastupidiselt, jäädes lootma õnnele. Kui aga teised veerandised peaksid meist erinevalt toimima, siis muudame plaani ja lähme pigem ikkagi pundiga koos.

Stardist saime minema taas esimeste seas. Kohe selguski, et suured jahid Tessa ja Venus on otsustanud läbida distantsi päripäeva. Võtsime selle peale kohe suuna Aegnale, et sõita distantsi vastupäeva. Meie õnneks järgnesid meile ka kõik veerandised, aga kahjuks ka kolmas suur jaht Vividor. Kuna ilmaennustus lubas tuule pööramist läänest läbi lõuna itta, siis oli teoreetiline võimalus, et tuul keerab meiega kaasa ja saame päris palju külg- ja pärituult sõita. Etteulatuvalt võib öelda, et tuul pööras ikka kõvasti loodetust hiljem ja loodetud edu ilmastikumuutustest ei õnnestunud meil saavutada. Kohe stardis oli sunnitud võistluse pooleli jätma Carol, kel oli mingi jama, kas mastikanna või mastikraega. Väga kahju!

Stardis puhunud mõnus 5-6 m/s puhunud tuul oli vaikiva tendentsiga. Sõidu esimene veerand läks ootuspäraselt - Vividor sõitis meist mõõda ja hakkas edumaad suurendama, meie ja Eneli vahel stardis tekkinud vahemaa muutus kummipaelana kord ühes, kord teises suunas, kuid püsis meie silmis siiski turvalisena, Madicken hakkas stabiilselt maha jääma.

Esimesed arengud toimusid Prangli ida-küljel, kus tuul oli kukkunud u 2 meetrini sekundis. Ühel hetkel vahetasime meie spinnakeri genoa vastu, mis võimaldas meil Eneli eest silmnähtavalt spurtida. Madicken oli jäänud vaateulatusest juba välja.

Raja pikimal lõigul Prangli põhja tipust Naissaare põhjatippu oli tuul väga-väga vaikne ja vana lainejumm võttis käigu kohati ikka päris kinni. Ees olnud Vividor tuli järjest lähemale ja kui nad peaaegu kätte saime, siis sõitis ta jälle uuesti eest ära. Vahepeal tuli Eneli meile jõudsalt järgi, kuid siis jälle jäi kõvasti maha. Rajalõigu keskosas tulid meile spinnakeridega vastu Tessa ja Venus. Veel oli raske öelda, kumb meist oli võistluse esimeses pooles paremini edenenud, aga kuna nemad said spinnakeride all ilmselt pikemalt sõita, siis kartsime pigem halvemat.

Jõudes Naissaare alla püsis tuul taas väga-väga vaiksena puhudes vaid mõned meetrid sekundis. Vahe Eneliga oli taas turvaliselt suur, kuid murettekitavalt hakkasid tagant paistma Madickeni purjed. Nimetatud jaht oli saanud tagant meist paremat tuult ja nii püüdis ta Naissaare külje all Eneli sisuliselt kinni. Meie olime füüsiliselt veel kõvasti ees, kuid kas suudame neid edestada ka peale aegade korrigeerimist?

Peale 14h ja 34min kestnud öist loksumist ületasime hommikul kell 9:46 finišiliini. Meist enam kui 1h varem olid jõudnud Tessa ja Venus ning ca pool tunnikest varem Vividor. Aasta tagasi olime sama distantsi läbinud täpselt 10-tunniga, nii et kiirused olid tänavu ikka päris kesised. Milliseks aga kujuneb võistluse koondprotokoll, ei osanud me finišeerides veel ennusta, aimasime IV kohta suurte jahtide järel või heal juhul Vividori edestamist ja pronksi.

Meie üllatus oli tõeliselt suur kui leidsime end regati protokollist II kohal. Olime siiski suutnud kõiki suuri jahte edestada. Aga esimene koht... selle sõitis tänavu välja Kalevi Jahtklubi must lammas Madicken, kes viimase finišeerijana hoolimata täpselt tunnisest kaotusest meile edestas kõiki võistlejaid. Korrigeeritud edumaa teise koha ehk meie ees oli tervelt 8min. See on Madickenil tänavu juba teine võit, ka Tormilind CUP'il oli ta peale aegade korrigeerimist võitjaks.

Meie teine koht polnud aga kuigi ülekaalukas. Suutsime kolmanda koha saavutanud Tessat edestada korrigeeritud ajas vaid 17 sekundit. Napikas:) Seda, kas meile tõi edu suurtega erinevas suunas sõitmine või lihtsalt vaiksed ilmastikuolud, on raske öelda. Tõenäoliseks peame pigem viimast, sest vaikse tuulega sõitudel on meie võimalused suurte jahtide vastu suurimad.

Sarnaselt varasematele aastatele oli regati auhinnafond muljetavaldav. Tänu Tallinna Sadama toetusele tõi teine koht meile 250 eurose Pirita Paadipoe kinkekaardi, mis oli eelseisvaid suurvõistlusi ja nendega kaasnevaid kulutusi silmas pidades kui tõeline kingitus.

Lisaks väärt auhinnale andis see pikk sõit oluliselt parema ülevaate sellest, millises varustuses ja millise ettevalmistusega on vaja teele minna eeolevatele pikkadele regattidele. Täna arvestasime valesti nii riietuse, söögi aga kui ka kulumaterjalide varuga. Tühi kõht ja külmad varbad ei lase purjetamisele keskenduda. Neid väikseid, kuid olulisi aspekte suudame nüüd ehk paremini täita.

Algaval jaaninädalal on Tallinna purjetajatel puhkus. Uus kolmapäevaregatt ootab meid ees 29. juunil peale mida suunduma Tallinn-Haapsalu ja Kessu regattidele.

Suveöö rahvaregati proloogist saate lugeda aga päeva-paari jooksul.

Noored avamerepurjetamise juurde!

2011-06-17T22:16:00.003+03:00

Facebook on üks ütlemata hea infoportaal. Sel nädalal pakkus see fantastilise uudise, kuidas Britt ja Viljar Tulit kinkisid Noblessneri sadamas resideeruvale NYCS purjetamiskoolile Opty purjejahi nimega "Kaija" (EST-29). Opty on Polarise sarnane väike nn veerandtonnine, mis seisis Pirital meiega sama kai ääres. Jahti ei ole me vist nende aastate jooksul ise sõitmas näinud kordagi. Paar aastat tagasi kui Tallinna veerandiste kaptenid koosolekut pidasid, siis Kaija esindaja lootis ikka mõõdukirja ära teha ja kasvõi mõnestki regatist osa võtta, aga mõtteks see jäigi.

Kuna NYCS-i üks eesmärk on oma õpilastest tulevikus komplekteerida ka tugevaid jahimeeskondi, siis uus jaht tähendab tähendab loodetavasti seda, et noored saavad juba praegu usinalt harjutama hakata ja ehk näeme Kaijat lähitulevikus ka mõnel regatil. Igatahes kiidame perekond Tuliti üllast otsust ja loodame, et Kaija on saanud headesse kätesse!

Sissekande foto ja faktiinfo põhineb Facebookil.

Kolmapäevaregati II koht

2011-06-15T23:24:00.009+03:00

Järjekorras 7. KJK-Delfi Kolmapäevaregatil saavutas Tuulelaulu tiim 9 osaleja seas II koha. Võitis Blanca, super-sõitu teinud Eneli oli kolmas. Koondkokkuvõttes on Tuulelaul jätkuvalt liider.

Võistluse distantsiks oli sel korral 3-6-F ehk krüss laevatee kolmandasse märki, sealt pärituules Kuuli munani ja lõpuks tervas spinniots finišisse. Tuule tugevuseks valdavalt 5-7 m/s.

Erinevalt varasematest kordadest, oli täna stardiliin uskumatult kiivas eelistades poi juurest startijaid. Kui esimesed kolm gruppi märgi juures sebisidki, siis üllataval kombel olime IV grupi stardi poi juures valmis vaid meie ja Blanca. Ülejäänud laevastik startis valdavalt stardiliini keskelt. Seega saime laevastiku ühe parimatest startidest, edumaad iseloomustab kõige paremini järgmine pilt:

Krüss viis meid laevatee 3ndasse märki, mis ei ole siinsetel võistlustel kuigi tavapärane. Ilmselt natuke selle pärast, aga ennekõike siiski suurest lohakusest, ei suutnud me adekvaatselt hinnata oma positsiooni märgi suhtes ja nii saime hakkama häbiväärselt suure ülekrüssuga. Tavaliselt püüame pigem ära pautida varem ja teha vajadusel 2 lisapauti, kuid sel korral läks aga hoopis teisiti. Ülekrüssuga mängisime märgiks maha ka oma liidripositsiooni. Kui alguses tundus, et peame tunnistama ainult Eneli paremust, kes muide sõitis täna muljetavalda kiiruse ja ründenurgaga, siis märgis selgus, et raja ka teise poole hoidnud Blanca ja Leila olid meiega koos märgis. Kui Blanca tegi ilusti paudi meie alla ja võttis märgi teisena, siis Leila suutis üllatada sõites veel ka meist, ülekrussu maailmameistritest, ahtrist läbi. See aga tähendas neile nurga mõttes veel suuremat ülekrussu kui juba meie tegime. Pöördemärgis olime seega kolmandana.

Pärituule otsa Kuuli muna pöördemärki tegime kõvasti tööd ja nii mõneltki lainelt alla klisseerides suutsime 6 m/s puhunud tuule juures enam kui 8kn kiiruse välja võluda. Vahe eessõitjatega vähenes ja tänu Eneli ebaõnnestunud halsile suutsime tõusta teiseks.

Viimasel teraval spinniotsal finišisse suutsime Blanca juba päris kinni püüda, kuid reaalsele rünnakule asudes kõlas juba muulide vahel finišivile, millega pidime tunnistama Blanca 6 sekundilist paremus, mis aegade korrigeerimisel suures 20sekundile.

Fotol: Tuulelaul sinise-rohelise spinniga finišis Blanca järel pildistatuna Forte pardalt.

Kuna olime taganttulijatega suutnud piisava vahe sisse sõita, siis saavutasime II koha ka regati koondkokkuvõttes. Tulemus ei ole paha, kuid natuke jäi siiski hinge kriipima lubamatu ülekrüss, mis tähedab, et ka lühikestel kohalikel võistlustel tuleb natuke navigeerida ja kursse arvestada.

Kui suures plaanis oli tänane regatt suhteliselt rahulik ja suhteliselt sündmustevaene, siis väiksemaid huvitavaid momente oli siiski. Täna hoidis Caroli rooli muide legendaarne purjetaja, endine Caroli meeskonnaliige ja legendaarse bändi Ruja liige Jaanus Nõgisto. Nõgistot viimastel aastatel väga palju merel tähele pannud ei ole. Mõni aeg tagasi hoidis ta Pärnu jahi LadyBird rooli, kuid rohkem temast suurt ei teagi. Täna paistis ta aga sõitu nautivat ja Caroli sõidu esimene pool oli igati vinge. Vahetult peale starti tundus, et mingi moment nad suutsid sõita isegi meist paremat ründenurka. Ka lõpptulemus oli Carolil veidi parem kui tavaliselt. Kui viimastel võistlustel on nad olnud sunnitud leppima viimaste kohtadega, siis täna suudeti edestada nt Jukot ja Gemmat. Me oleme kogu aeg arvanud, et Carolil on potentsiaali küll, aga noor meeskond peab veel kõvasti harjutama.

Kolmapäevaregattide koondkokkuvõttes tõusis Blanca taas meiega esikohta jagama ja edestame neid samade punktide arvu juures. Uus start ootab meie tiimi ees eeloleval nädalavahetusel, mil võtame osa Suveöö rahvaregatist ja seda nii päevasel show-võistlusel kui ka öisel põhivõistlusel. Laupäevaõine regatt viib purjetajad ümber Naissaare ja Prangli saare Muuga lahti ja ümber Viimsi poolsaare tagasi Piritale. Tegu on äärmiselt huvitava ja eelolevaid pikki võidusõite silmas pidades kasuliku regatiga.

Terra Feminarumi võit

2011-06-14T11:38:00.008+03:00

Laupäeval võttis Tuulelaul osa Terra Feminarum regatist kus selgitatakse igal hooajal välja kiireimad ümber naissaare purjetajad. Kaks aastat tagasi, kui viimati sellest regatist osa võtsime siis suutsime võita esikoha ning ka sellel aastal oli meil õnne ning tõime kirkaima karika auhinnalaualt koju. Aga nüüd võistlusest lähemalt.

Kui hommikul merele minnes puhus meeldiv 2 - 3 m/s tuul siis võistluse stardi hetkeks oli see vaikinud 0,2 - 0,5 m/s'ni. Arvestades ka lauspäikest ning üle 25 kraadist sooja siis Pirita rannas rannamõnusid nautivatele sadadele inimestele oli see hetkeline tuulepuudumine küll unistuste ilm, kuid purjetajatele kes stardiliinist õigel hetkel üle proovisid saada, tuule puudumine just parima purjetamisilmana ei tundunud. Kuna enne tuule vaikimist olime meie stardiliinile oma konkurentidest tunduvalt lähemal siis meil õnnestus start arvestades tuuleolusid väga hästi, küll aga oli probleeme enamus konkurentidel kes üritasid stardiliinist üle saada. Meile tundus, et 4 minuti jooksul mil start avatud oli peale meie keegi teine stardiliinist üle ei saanudki. Ometigi arvestati ka teised IV grupi jahid startinuks. Muhu Väinas ei oleks peale sellist starti protestist pääsetud kuid seekord ei tundunud meile üksi oma grupis ümber naissaare purjetamine teab mis huvitava väljakutsena ning sel põhjusel ka protestilippu me ei heisanud.

Vahetult peale starti õnnestus meil kinni püüda üksik tuuletriip lahel ning seal sees sõites möödusime ka osadest 5 minutit varem startinud suuremates gruppides võidupurjetavatest jahtidest. Tuuletriibu said teistest varem kätte lisaks Tuulelaulule ka Leila ning Juko.
Umbes pool tundi peale starti tõusis tuul stabiilseks 4-5 m/s ning paistis, et ilmateade mis lubas tuule tugevnemist osutub tõeseks.

Kuna IV grupi jahtidel oli distants vaba ning ainuke kohustus oli sõita ümber Naissaare, siis ragistasime pead kummalt poolt ümber saare sõita. Kaks aastat tagasi sõitsime me vasakult poolt ümber saare ning osaliselt ka tänu sellele võistluse võitsime, sest tol korral paremalt poolt sõitnud Leila sai teise poole valikuga väga suure kaotuse. Kuna sel korral puhus aga tuul rohkem idast ning eelmisel korral läänest siis selleks, et pikemalt spinniga sõita otsustasime sõita ümber saare paremalt poolt. Esmapilgul tundus, et meiega samalt poolt ümber saare otsustasid sõita ka kõik teised IV grupi jahid.

Tuul jätkas aga tõusmist ning kui olime juba naissaare külje alla jõudnud näitas tuulekell puhanguti üle 10 m/s. Selleks hetkeks olime suutnud konkurentidega juba ca 5 minutilise vahe sisse sõita ning nii läks sõit edasi, Tuulelaul üksi eespool ning Leila, Juko ja Blanca rohkem kambas koos ja meid jälitamas. Olles Naissaare taha jõudnud nägime aga meile teistpidi vastu sõitmas Gemmat ning see tegi meid üsna ärevaks kuna hetkeks tundus, et nad on teise poole valikuga väga hästi edenenud. Õnneks vasak pool seekord rohkem ikkagi ei toitnud ning Naissaarele tagant välja sõites olime ikkagi selgelt oma grupis esimesed.

Sealt edasi rohkem midagi ärevat ei juhtunud ning olime finišis füüsiliselt enne teise koha jahti 9 minutit ja 39 sekundit. Ning peale aegade korrigeerimist piisas sellest vahest, et ka jääda esimeseks. Tulemused

Terra Feminarumi regatt oli üks osavõistlus Caprice Cup KJK karikasarjast, mis koosneb 7'mest Pirita lahel peetavast võistlusest läbi hooaja. Terra Feminarumi regati võit oli kolmest juba peetud võistlusest meile kolmas võit ning tänu sellele hoiame ka hetkel antud arvestudes esikohta. Koondprotokoll

Sellel nädalavahetusel oleme osa võtmas ca 55 miili pikkusest Tallinna Sadama suveöö rahvaregatist. Nagu ka regati nimi ütleb siis toimub valdav osa regatist öösel ning eelmisel aastal oli see regatt meile tõeliselt heaks trenniks ja ettevalmistuseks hooaja kõige pikematele võistlustele Watergate - ja Muhu Väina regatiks. Lisaks huvitavale öösõidule oli eelmisel aastal ka auhinnalaud tõeliselt rikkalik, tasub kindlasti osaleda.

Jamiroquai vs Kolmapäevaregatt

2011-06-09T15:06:00.007+03:00

Eile esines Saku Suurhallis oma maailmaturnee raames Jamiroquai, kes esitles oma uut plaati. Võtab sõnatuks kui palju on purjetajate hulgas muusikahuvilisi. Kui piletid kunagi müüki tulid, pidi Tuulelaulu tiim näppu viskama, kes peab kontserdipäeval Kolmapäevaregatil purjetama ja kes pääseb muusikat nautima. Tulemus oli see, et õiguse head ja paremat vaatama-kuuluma minna said meie roolimees Risto ja navigaator-trimmer-klahvimängija (loe: universaalmees) Siim. Neile kahele asendajaid leida oli tükk tegemist. Selgus, et peale meie on veel pooltel jahtidel keegi end Saku Suurhalli ära planeerinud. Lõpuks olukord siiski laabus ja sel Kolmapäevaregatil olid meil külalisteks taaskord noorpurjetaja Taavi-Martin ja üle mitme aasta merele pääsenud legendaarne Saaremaa purjetaja Priit Pannas.

Kolmapäevaregatt ise oli igati meeleolukas. Nautida sai Aafrikast saabunud kõrgrõhkkonna kõige paremaid omadusi – sooja ilma ja korralikult ca 8m/s puhunud tuult. Suure üllatuse pakkus võistluse uus peakohtunik, kes määras võistluse distantsiks 2 „vorsti” poide vahel ja finiš merel. Meie 3,5 aastase avamerekarjääri jooksul ei ole sellist distantsi varem Kolmapäevakutel sõidetud, tavaliselt ikka määratakse distantsiks sõit Tallinna lahel asuvate navigatsioonimärkide vahel. Meile igatahes eilne formaat 100%’liselt sobis, endiste svertpaadipoistena meeldib meile pidev action hoopis rohkem kui üksluiselt ühel halsil ühest lahe otsast teise tiksuda. Esmakordselt sel hooajal määrati ka kõige väiksematele jahtidele lühem distants kui suurtele. Ka seda otsust võib igati kiita, sest ajaliselt sõidame nii suurte jahtidega enam-vähem sama kaua ja saame seega samasuguse kaifi. Veidi tekitas sadamas vastakaid arvamusi see, et taoliste ilmastikuolude korral oleks võinud distants veidi pikem olla. Suures pildis oleks võinud tõesti pool tunnikest kauem sõita, kuid so what, fun oli sellegi poolest.

Regati start õnnestus meil taaskord super hästi, ajastasime stardi korrektselt, leidsime liinil täpselt paraja augu ja esimesena me minema tuiskasimegi. Väljas puhunud mitte eriti tavapärane kirdetuul lentis aga päris korralikult paremale-vasakule ja ka tuule tugevus käis paaril korral ka üle 10m/s.

Esimese krüssu keskel saimegi tuulega natuke peksa ja nii pidime korra Leila ja Blanca endast ette laskma. Märgis olime siiski Blancast suutnud uuesti ette sõita ja nii võtsime pöördemärgi Leila järel teisena. Olime kolmekesi vaid mõne paadipikkuse sees.

Pärituule otstel oli näha taaskord meie grupi jahtide roostes tehnikat. Nii meie, aga ka suur enamus konkurente, pusisid ikka päris pikalt spinnipoomi ja spinni endaga, enne kui jaht korralikult liikvele sai. Kuna pooled purjetajad on Jamiroquaid vaatamas, siis ega paremat tahta oleks ka palju. Pärituule otsal näitasime aga head kiirust ja suutsime üle pika aja ise kellestki ette sõita. Alumiseks märgiks oli kuldne trio – Tuulelaul, Blanca, Leila – ilusti puntras paari paadipikkuse sees jälle koos ja oli väga oluline teha hea märgivõtt, et olukorda ära kasutada.

Olles saanud esimesena märgi enam-vähem ka võetud, asusime liidritana teisele „vorstile”. Kontrollisime konkurente ja kasvatasime vaikselt edumaad. Tuul kruttis oma nurka ja kiirust enneolematu intensiivsusega, kuid ometi me esimensena viimasesse pöördemärki jõudsime. Blanca ja Leila olid küll veidi maha jäänud, kuid püsisid siiski ohtlikus kauguses.

Võttes suuna finiši peale hakkasime vaatama, et Blanca ja veidi hiljem märki jõudnud Eneli võtavad suuna hoopis sadama peale. No mida kuradit. Meie grupi selle aasta sloganiks võib juba pidada „kõik tahavad kõvasti sõita, aga keegi ei tea kuhu...” No kuna finišit võeti ebatraditsioonilselt merel, siis headel konkurendid oli see jäänud märkatama. Või pigem nad ei saanud aru, mida märge Fm tähendab. Finiš maal? Finiš muulide juures? Ei... hoopis finiš merel. Meil vedas, et jahis oli väljatrükitud võistlusjuhend.

Tänu Blanca vasakhaagile saime finišiks juba nende ees päris korraliku edumaa ja lõpetasime regati juubeldades esimestena. Meile järgnesid Blanca ja Leila. Kuna sõit oli kogu aeg äärmiselt intensiivne, ei olnud absoluutselt aega jälgida, mis taga pool toimub. Peale finišit selgus, et meie kolmik oli teiste eest ikka päris soliidse vahega eest ära sõitnud ja ka superpalliga Viru, Carol ja Madicken ei suutnud seekord protokollis kaasa rääkida. Meile sobib.

Kolmapäevaregattide koondkokkuvõttes tõusis Tuulelaul jälle esimeseks, edestades nüüd Blancat 2 punktiga. Uus start ootab meie tiimi ees juba eeloleval nädalavahetusel, mil sõidetakse legendaarne ümber Naissaare regatt. Kui mullu jätsid meie grupi jahid tollel regatil tormi tõttu startimata, siis tunamullusest ajast on meil kaitsta esikoht.

Ja lõpetuseks... Tuli välja, et Jamiroquai kontsert ei olnud pakkunud midagi erilist ehk ikkagi võitsid need, kes näpuviskamismängus Kolmapäevaregatil osalemise õiguse said;)

Team "Maris" palub abi

2011-06-07T16:08:00.004+03:00

Saaremaa Merispordi Seltsi noorpurjetajad vanuses 10-18 on elustamas Conrad25RT tüüpi jahti Maris eesmärgiga sõita kaasa Muhu Väina regatti. Jahile oleks hädasti vaja uusi vintse (nimetatakse ka peli või kepsel). Kui kellelgi seisavad kusagil kasutatud vintsid, mis sobiksid veerandisele ja millest ei oleks kahju loobuda, siis nüüd on suurepärane võimalus panna õlg alla noorte meeste tegemisele. Küsitav hind võiks olla pigem sümboolne.

Team "Marise" kontaktisik:
Rene Riim
53 963 177
rene.riim@gmail.com

Blogi: http://teammaris.blogspot.com/

Tuulelaulu tiim on noori poisse juba aidanud, aita Sina ka!

V KJK-Delfi Kolmapäevaregatt

2011-06-02T11:47:00.004+03:00

Selle nädalane KJK-Delfi Kolmapäevaregatt sai tunda kõrgrõhkkonnale omaseid tingimusi - väga vaikne tuul ja lämbe temperatuur... Täpselt nagu eelmise aasta Muhu väinas. Regatt päädis sellega, et peale 30 minutilist merel tuule ootamist võttis peakohtunik vastu otsuse sõitu mitte teha. Arvestades ilmastikuolusid, siis väga õige otsus.

Kolmapäevaregattide koondkokkuvõttes on Tuulelaul seega jätkuvalt II kohal, kaotades Blancale sama punktide arvu juures. Meile järgneb Viru. Uus regatt ootab tiimi ees nädala pärast kolmapäeval. Tõsisemat sorti võiduajamine on aga ees 11.juunil, mil toimub traditsiooniline ümber Naissaare regatt. Tunamullu oli Tuulelaul sellel võistlusel endalegi ootamatult esimene. Mullu meie grupi jaht tormi tõttu võistlusel ei osalenud. Olgu ka mainitud, et juba 1 päev vähem kui 1 kuu pärast lahkub Tuulelaul Tallinnast läbi Haapsalu Pärnu poole, kust saavad stardi hooaja tippsündmused - Watergate'i ja Muhu väina regatid. Hull värk, kuidas ikka aeg lendab...

Siin aga mõned fotomeetunusest eilselt plekimajandusest.

Tormilind CUP'i uskumatud lood

2011-05-29T19:28:00.005+03:00

Tänavule Tormilind CUP pakkus show'd, mida ei usuks kui ei oleks ise selles kõiges osaline olnud. Kas suudate kujutada ette võistlust, kus 7 osajelast 5 võtavad ühte pöördemärki valelt poolt, 1 osaleja võtab kahte pöördemärki valelt poolt ja üks osaleja sõidab küll märgi juures edasi-tagasi, kuid märgile nö pihta ei saagi? Või kas olete kuulnud, et keset purjetamisvõistlust üritab kohalik liinilaev jahte rammida? Kui siia veel lisata tohutu hulk tehnilist praaki ja regati üllatusvõitja, keda märkasime rajal esmakordselt alles peale 1,5 tunnist sõitu, siis saamegi kokku seiskluse, millist pole enne nähtud. Täna on, millest kirjutada!

Veel 24h enne starti oli tõenäosus, et Tuulelaul regatil ei osale, tugevalt üle 50%, meie 5-liikmelisest meeskonnast sai starti tulla vaid 2 liiget. Natuke tänu Blanca tiimi agitatsioonile, aga põhiliselt siiski tänu meie hooajaeelsele eesmärgile võtta sel aastal osa kõikidest Kalevi JK regattidest, võtsime maksku mis maksab eesmärgiks ikkagi starti tulla. Viimasel hetkel ulatasid meile oma abikäe luksusliku matkajahi Viva Bene meeskonnaliige Hendrik, Silva tiimist Ave ja sailing.ee jahirendifirmast Merike. Olgu öeldud, et neist kolmest omas mõningast avamerepurjetamise võistluskogemist vaid Ave, kuid seda enam põles Hendrikul ja Merikesel silmas tahteleek õppida uusi kogemusi ja anda endast parim.

Regati start õnnestus meil üllatavalt hästi ja asusime kohe võistlust juhtima. Esimene tagasilöök saabus juba esimeses pöördemärgis. Jõudes märki esimesena ja sõites ümber selle parema poordiga, tabas meid konkurentide pardalt ühehäälne hädakisa, justkui me oleksime märki võtnud valelt poolt. Kuna kõik teised sõitsid ümber märgi vasaku poordiga, sõitsime ka meie kindluse mõttes tagasi ja keerasime ümber märgi nö õigelt poolt. Kuna olukord meile rahu ei andnud, helistasime peakohtunikule, kes kinnitas, et ümber märgi oleks pidanud sõitma ikka parema poordiga nagu meie seda varem tegime ja et kõik jahid võtsid märki seega vääralt. Küsinud kohtunikult, et kas lähme nüüd tagasi ja sõidame ümber märgi õige poordiga, vastas too, et kuna kõik sõitsid ühelt poolt, mis sest et valesti, siis kokkuleppeliselt ei pea keegi tagasi minema.

Kogu olukord oli endiselt väga segane ja saamaks aimu, kas meie tagasiminek, eeldusel et see olnuks õigustatud, oli korrektne, otsustasime teha "kõne sõbrale." Selgus, et märkide võtmisel kehtib nö nööri-reegel, mille kohaselt on nööriks jahi teekond ja kui sõidu lõppedes nöör kokku tõmmata, siis peavad kõik märgid jääma nö nööri sisse. See aga tähendas, et kui Tuulelaul võttis esimest märki alguses parema poordiga ja läks tagasi ning võttis märki uuesti vasaku poordiga, siis sisuliselt sõitsime me märgi taga edasi-tagasi, kuid märki ennast nö ära ei võtnud. Märki tagasiminnes oleks Tuulelaul pidanud sõitma sõna otseses mõttes ümber märgi.

Siinkohal tuleb meelde tunamullune Tallinn-Haapsalu regatt, mille pöördemärkide nimekirjas oli üks selline märk, mida kõik võistlejad oleksid pidanud võtma mitte mõõdumise, vaid ümber märgi sõitmisega. Tookord oli Tuulelaul ainus, kes märgi juurde sõitis, kuid ka ise olukorrast arusaamata alguses märgist ühelt poolt ja siis teiselt poolt mööda sõitis, jättes sellega märgi kokkuvõttes võtmata. Konkurendid jätsid tookord märki tuimalt sõitmata, sest märk jäi juhiste mõttes nagunii nö õigele poole. Nüüd on siis lõpuks selge, et eksisime nii meie kui ka ka kõik teised.

Tagasi Tormilind CUP'i juurde. Esimesel pärituule sõidul läks meil ikka terve igavik aega, et spinn üles saada, end vöörstaagi ümber mässinud spinnisoot lahti harutada ja lõpuks halss teha. Selle ajaga oli 3 konkurenti meist mööda sõitnud. Tänu heale spinnisõidule saime konkurendid teiseks pöördemärgiks enam-vähem kätte. Spinn tuli alla kiirelt ja algas krüss.

Kuna pöördemärgis ei tulnud alla Juko spinn, siis nemad olid selleks korraks mängust väljas. Peale mõningast pusimist jätsid nad regati lõpuks pooleli. Tuul oli paras 6-8 m/s ehk Tuulelaulule täpselt paras. Õige pea sõitsime parema ründenurga ja kiirusega Leilast mõõda ja paari paudiga olime ka Blancal järel.

Umbes rajalõigu 2/3 peal lõikus meie ja Blanca kurss Aegna liinilaevaga Juku, kes Linnahalli kai suunas sõitis. Kuna Juku lähenes suurel kiirusel, siis tekkis kerge paanika, et mida too kapten õige mõtleb. Žestikuleerisime kätega, et sõitnud ümber meie ahtri või võtku korraks käik maha, kuid Juku kurss püsis kindlalt täpselt meie ja Blanca vahele. Olgu õeldud, et meie ja Blanca vahel oli paar paadikupikkust, nemad üleval ja ees, meie all ja veidi taga. Ühel hetkel muutis Juku ootamatult kurssi, pöörates vööri täpselt Blanca suunas ja vaid kapten Tiidemanni kiire tegutsemine oma jahi kurs muutmisel päästis jahi hullemast. Liinilaev Juku oli üritanud meie silme all rammida meie head konkurenti Blancat:S Merel kehtib reegel, et mootorlaev annab alati teed purjejahile ja mis olukord iganes ka ei oleks, igal juhul tuleb vältida kokkupõrget. Hiljem selgus, et Juku kapten pidas oma teguviisi õigeks väite alusel, et ta on liinilaev ja oma liinil sõites ei pea ta kellelegi teed andma. See on absurd ja nii on Kalevi Jahtklubi juba alustanud oma liikmete kaitseks õigustoiminguid. Olgu see aga õppetund kõigile - isegi kui omate purjetades teeõigust, tuleb olla valvas ja valmis manöövriteks kui teie distants peaks lõikuma mõne mootorpaadiga.

Fotol: Liinilaev Juku (allikas postimees.ee)

Tänu Blanca suurele kursilt kõrvalekaldele saime neist ette ja jõudsime eelviimasesse pöördemärki... teisena. Vahepeal oli üksida nurka tulistanud Leila saanud korraliku tuule ja oli sellega meist mõõdunud. Meie suureks üllatuseks mõõdus Leila aga ka sellest pöördemärgist valelt poolt. Püüdsime neile küll hüüdes vastavat infot edastada, kui tulutult, vahemaad olid liiga suured.

Peale pöördemärgi võtmist keerasime suuna sadama peale, sest varasemas kõnes võistluste peakohtunikule oli ta selgesõnaliselt kinnitanud, et peale Katariina kai pöördemärki tuleb finiš. Kuna nii Leila kui Blanca sõitsid hoopis Kuuli muna pöördemärgi, mis oli ka algselt võistluse viimaseks pöördemärgiks, siis kindluse mõttes helistasime teistkordselt peakohtunikule. Peakohtunik püüdis meid alguses veenda, et peame sõitma üldse Paljassaare pöördemärki, kuid saades lõpuks ise aru, et ta ajab suurte ja väikeste jahtide rajad segi, kontrollis ta andmeid ja üllatus-üllatus, tulebki Kuuli muna juurde sõita. No kurat küll... Kõigepealt ei suudeta distantsi normaalselt kirja panna, siis ei suudeta märkide võtmise pooli kohe üldse arusaadavalt kirja panna ja lõpuks antakse telefoni teel veel totaalselt valet infot ka - kas me sellist võistlust tahtsimegi? Igatahes keerasime oma vööri uuesti Kuuli muna suunda.

Vahepealne šlaak sadama suunas viis meid pöördemärgis taas Blancaga kokku, olime taas maha mänginud oma edumaa. Viimasel rajalõigul meie ja Blanca vahe enam ei muutunud ja finišis edestasime neid napi 7 sekundiga. Küll aga märkasime sadamasse sõites, et meie taga toimub midagi imelikku, Viru ette, füüsiliselt neljandaks on kerkinud kahtlaselt tuttav spinnaker - Madicken??? Oo jaa... Nagu hiljem selgus, oli viimasel krüssuotsal meie klubi uus "must lammas" põrutanud üksi nurka, muuseas hoopis teise kui Leila, ja olevat sealt saanud veel kordi parema tuule, mis viis teda Virust ja Carolist ette ning otse esikolmiku seljataha. Stardis ja raja esimeses pooles ei olnud me seda jahti üleüldse märganud.

Regati protokoll oli sel korral seega kõike head kui ootuspärane. Regati võitiski nurgast tulnud Madicken, teine oli kaks märki vale poordiga võtnud Leila ja kolmas, tänu aegade korrigeerimisele, Blanca. Tuulelaul pidi leppima neljanda kohaga. Autasustamisel Madickeni mehed särasid kui kuuseehted jõulupuul ja oli ka põhjust:) Peale sellist pauku võib olla kindel, et neid mehi hakkame väga tihti stardis nägema ja hea ongi! Selliseid tiime, kes ostavad jahi, lubavad tulla kõiki regatte sõitma ja plaanivad salamisi kõigile pasunasse panna, on ennegi nähtud. Kui aga juba esimesel paaril-kolmel võistlusel on tegu, et kontrollaegagi jõuda, siis kaob võistlusisu üpris ruttu ja nii kaob jaht võistlejate nimekirjast enne kui tema kohalolekuga harjudagi jõutakse. Madickenil enam seda muret pole. Loodame siiralt, et ka teistel tagumise otsa jahtidel jätkub visadust punnitada kuni lõpuks tuleb ka nende tähetund.

Meie vaatevinklist tundus lõpptulemus natuke ebaõiglane. Olime nii krüssus kui pärituules näidanud väga head kiirust. Tõsi, hoolimata meie abiliste ennastsalgavast tegevusest, mis päädis ühe külalisvõistleja käevigastuse ja lausa veritsemisega, oli meil manöövritel väga palju tehnilist praaki. Samas märkide valelt poolt võtmine tundus sellest hoolimata äärmiselt ebaõiglane ja hinges kriipis vajadus õiglus jalule seada kasvõi ametliku protesti esitamise teel. Keda protestida? Heas usus sõitnud, kuid eneseteadmata eksikud võistlejaid? Ebapädevaid kohtunikke? Parem mitte kedagi. Tormilind CUP on üks vähestest Tallinna võistlustest, mida ei vii läbi Kalevi Jahtklubi, sel korral oli korraldajaks Eesti Mereakadeemia. On küll äärmiselt tervitatav, et Mereakadeemia sellist võistlust aastaid on korraldanud, stardimaksu ei küsi, korralikud auhinnad välja paneb ja osalejatele veel suupisteidki pakub, kuid see ei õigusta järeleandmisi võistluskorraldusliku poole pealt. Lisaks puudulikule distantsi presenteerimisele ja kommunikatsiooniprobleemidele oli puudulik ka võistlusjuhend, stardiprotseduur jm. Viimastel aastatel on Eestis koolitatud märkimisväärne hulk võistlusametlikke, kes omavad ülevaadet tänapäevastest nõudmistest ühele regatile. Loodame, et järgmisel aastal liiguvad asjad paremuse poole ka sellel võistlusel.

Konkurentide kiitmise Kolmapäevak

2011-05-26T18:47:00.004+03:00

Selle nädalane Kolmapäevaregatt oli hoopis teisest puust kui kolm varasemat. Väljas ulgus korralik 9-10m/s puhunud tuul, mis hooti käis ka 12 m/s juures. Seega täpselt sellise piiri peal, kust edasi enam veerandtonnisega eriti lõbus sõita ei ole. Äärmiselt tujutult läks ka Tuulelaulu sõit, mis päädis kokkuvõttes tagasihoidliku IV kohaga.

Enda sõidust hoopis parema meelega tahaks kiita hoopis häid konkurente. Kõige suurem respekt kuulub Blanca tiimile, kes selle nädalasel võistlusel saavutas ülekaaluka esikoha. Blanca on juba aegade algusest saati ristitud tugevate tuulte kroonimata kuningaks. Allakirjutanu ise on sõitnud Blanca pardal tormiga 120 miilisel regatil, mis pakkus kustumatu kogemuse - see jaht murrab lainetest läbi kui kiskja, samal ajal kui teised veerandised raiuvad vööriga üles alla kui ameerika mägedel. Eilsel sõidul ei andnud Blanca teistele mingit võimalust ja võttis auga teenitud esikoha.

Oma esimese sõidu sel aastal tegi Leila meeskond, lõpetades võistluse teisena. Hoolimata hooaja algusele omastest roostes pautidest ja ebaõnnestunud spinniheiskamistest oli käik enam vähem olemas ja kindlal kursil sõites tuli ka oodatud medal. Leila läbis talvel läbi olulise tähtsusega uuendused, millest räägime ehk mõnes järgmises postituses pikemalt.

Eilse ilma suurim üllataja oli võistluse kolmandana lõpetanud Viru, kes tavaliselt tugeva tuulega konkurentsis püsida ei suuda. Eile aga olid nad esimese krüssu lõpus meist lausa füüsiliselt ees. Ilmselt oli tehtud väga õige purjevalik ja roolimees suutis leida tuulele vastava sõidustiili.

Kiitust väärib ka V koha saanud Astraia tiim, kes suutis oma originaalkiiluga vapralt bulba-kiiluga jahtidele vastu panna. Ka nemad olid meist peale esimest krüssu füüsiliselt kindlalt ees. Ilmselt mängis selles olulist rolli asjaolu, et pardal oli veerandmise mitteomaselt 6 meeskonnaliiget. Kas kallutavad kilod olid vastavuses ka mõõdukirjas oleva meeskonna massiga, jääb kapteni südametunnistuse peale.

Esimesel vabatuule kursil sai aga Astraia hakkama teoga, millist ei ole ma näinud ka oma kõige jubedamates purjetamisunenägudes - Astaia broachis nn enda peale. Pärituule kurss oli 180 kraadi tagant ja kõik jahid kõikusid kui jonnipunnid. Olles suht Astraia lähedal, nägime pealt, kuidas jaht kaldus ühel hetkel liialt enda peale, halssis iseeneslikult ja luhvas end külili. Kulus oma 5sek enne kui jaht end uuesti püsti keeras, samal ajal kui meeskond kramplikult reelingust kinni hoidis. Tuulelaul oli sel hetkel valmis, juhuks kui olukord oleks väljunud kontrolli alt, langetama oma spinnakeri ja kihutama appi. Õnneks olukord laabus ja meeskond sõitis vapralt sõidu lõpuni. Teoreetiliselt võivad sellised broachid, juhul kui spinnaker täitub veega, saada jahile ka saatuslikuks. Meil on tõesti väga-väga hea meel, et sel korral kõik ikkagi õnnelikult läks.

Aga Tuulelaul? Meie kiitust ei vääri. Vahetult enne starti vahetasime oma eespurje tormifoka vastu, millega me ei suutnud hoida ei ründenurka ega kiirust. Vaikselt jälgisime, kuidas konkurendid kõrgemale ja kaugemale eest ära ujusid. Vabatuulega suutsime küll Virust ja Astraiast mööduda, kuid end ümber vöörstaagi mässinud genoa-fall ei võimaldanud ca minuti jooksul peale märgivõttu genoat heisata ja nii sõitis Viru omakorda meist mööda. Teiseks grüssuotsaks olime vahetanud oma tormifoka vana G1 vastu, millega saime end natuke pilti tagasi. Kohe kui tuul natuke järgi andis, olime selgelt väga hea käiguga ja võtsime konkurentidele järgi. Kui tuul taas tõusis, siis groot lihtsalt lapendas ja käik oli maas. Füüsiliselt olime finišis kolmandana, mis korrigeeritud ajas andis neljanda koha. Meie grupi kolm võistlusele registreerunud jahti tegelikult võistlema ei jõudnud.

Kolmapäevaregattide kokkuvõttes jagame nüüd Blancaga esimest-teist kohta, kolmas on Viru.

E4 karikavõistluse kokkuvõtte

2011-05-23T21:12:00.009+03:00

Neljandat aastat peetud E4 Karikavõistlused lühirajal tõid Tuulelaulu tiimile ka sel aastal korraliku sõjasaagi - koju sai toodud võistluse kirkaim karikas.

2-päevase võistluse teine päev pakkus tõeliselt head purjetamisilma - sooja päikest ja parajat 3-5 m/s puhunud tuult. Kui päev varem sai maha peetud vaid 2 võistlussõitu, siis teisel päeval anti koguni 4 lähet. Võrdluseks võib tuua, et mõned väiksemad Eesti jahtklubid teevadki kogu hooaja peale ehk 6 starti, samas kui meie saime selle mahu kätte juba ühe nädalavahetusega. Võimas!

Võistluse teisest päevast väga teravaid muljeid sel korral rääkida ei olegi. Eelmisest päevast oli peal konkreetne ja toimiv keskmise tuule trimm ja tsiteerides klassikuid võiks öelda, et jaht kihutas kui siga läbi rukki, tehes seda nii vastutuult, külgtuules aga ka pärituules sõites. Külgtuules sõitmine väärib mainimist seetõttu, et kogu regati 6 võistlusest ei saanud kohtunikud muutliku tuulesuuna tõttu enam kui pooltes sõitudes rada korralikult maha ja nii sõitsime päris palju hanerivis kui Kopli trammis. Mida aeg edasi, seda paremaks rada läks - viimastel sõitudel oli tegu juba päris korraliku "vorstiga".

Kõik neli starti olid väga head, saime alati puhtas tuules esimeste hulgas minema. Arengu mõttes väärvib mainimist, et kui seni oleme startinud kas rangelt märgi või kaatri juurest, siis nüüd tegime enamus lähteid liini keskelt. Tuulesuund seda võimaldas ja nii eemal suuremast pundist õnnestus meil arendada üllatavalt head stardikiirendust. Seega olime igas sõidus liidrid juba esimeses pöördemärgis ja sealt vahe ainult kasvas ning Tuulelaul võitis ülekaalukalt kõik eilsed võistlussõidud. 2 fotod ülesvõetuna Team Forte pardalt. Stiilinäide edust jälitajate eest

Kui keskmine sõidu pikkus jäi u 40min juurde, siis selle ajaga suutsime sõita välja keskmiselt 40sekundilise edumaa. See vahe on nii suur, et konkurentide blogidest võime juba lugeda hüpoteese, et ega Tuulelaul selleks keelatud võtteid ei kasuta:) Täitsa huvitav oleks teada, mida keelatut selle all mõeldakse, dopinguproovi me seni pole veel pidanud igatahes andma. Konkurentide hirmuks võib aga öelda, et meie tippkiirus ei ole sugugi veel leitud. Võistlusjärgsel päeval saime vana Saraskini käest korraliku peapesu oma sõidustiili kohta. Veel on teatud rajalõike, kus me teeme asju hoopis valesti ja kus on veel palju lisakiirust peidus. Nüüd on mille nimel jälle kõvasti vaeva nägema hakata.

Tulles tagasi E4 Karikavõistluse juurde, siis nagu juba vihjatud sai Tuulelaul ülekaalukalt esikoha, võites kõik 6 võistlussõitu. Teisele kohale platseerus Baltsaili jaht Juko, kes ainsana suutsid meil päris pikalt sabas sõita. Arvestades asjaolu, et nad olid sel aastal merel vist alles 4ndat korda ja nande manöövrid on kohati päris rabedad - spinnakeri näiteks leotasid nad 2x kohe kindlasti - siis peale mõningast trenniperioodi on neilt kindlasti oodata väga teravaid sõite. Kardame, päriselt!

Võistluse kolmas koht kuulus teenitult Eneli tiimile, kes on viimastel hooaegadel oma jahti väga-väga palju energiat pannud ja nüüd hakkab tehtud töö lõpuks realiseeruma. Päris tihti taha vaadates pidime tunnistama, et no ei jää see paat maha. Väga tublid!

Kokku oli meie grupis võistlemas 9 jahti. Ära mainimist väärib kindlasti ka Blanca, kes esimesel päeval kaasa ei teinud ja teisel päeval oli stardis vaid 3-liikmelisena. Sellest hoolimata suutsid nad välja sõita 4'st sõidust 3 esikolmikukohta.

Omaette peatüki tahame aga pühendada meie grupi tulevasele mustale lambale, Finn 26 jahile nimega Madicken. Tegemist on veel miljon korda parema palliga jahiga kui seda on Viru või Carol. Olles oma esimesel võistlusel saavutasid nad kokkuvõttes 7 koha (osalejaid oli 9), kuid viimases sõidus olid nad lausa III kohal, edestades sealjuures Jukot, Enelit, Virut ja kõiki teisi. Kui see uus jaht oma uue meeskonnaga natuke sõitma harjub ja ehk mõne uue purje soetab, siis hakkab see laev korralikult meie grupi väikest kaardipakki segama ja kunagi ei või ette teada, kuhu nad protokollis platseeruvad, hoolimata sellest, et finišisse jõutakse tõenäoliselt viimaste hulgas. Madickeni kapteniks on minu kunagine suur konkurent Optimisti päevilt ja see ütleb põhimõtteliselt kõik - materjali on:) Madicken on muide ka juba registreerunud Muhu väina regatile ning lubanud peale pühapäevast supersõitu hakata nüüd iganädalaselt meid ka Tallinnas loputama hakata. Julge pealehakkamine on pool võitu, jõudu ja edu!

Tuulelaulu ootavad algaval nädalal ees 2 starti - traditsiooniline kolmapäevaregatt ja laupäeval Tormilind CUP.

Blogi Statistika: 200's sissekanne

2011-05-22T19:16:00.009+03:00

18. märtsil 2009 postitasime esimese sissekande tuulelaulu blogisse ning täna seda sissekannet postitades on meil tegu täpselt 200'nda sissekandega. Seega oleme oma blogimise perioodi jooksul teinud keskmiselt üle 7'me sissekande ühes kuus. Arvestades ka talvist perioodi mis tavapurjetamise mõttes eriti aktiivne ei ole, teevad need 7 muudatust ühes kuus tuulelaulu blogist päris tihti uueneva purjetamisblogi.

Kui algselt sai blogi tehtud ennekõike meeskonnaliikmete lähedaste ja tuttavate informeerimiseks meie sõitudest merel, siis täna on heameel näha, et peale lähedaste on meie blogi huvi pakkunud ka paljudele teistele mere- ja purjetamishuvilistele inimestele. Tänaseks on neid kahtesadat postitust meie blogis uudistamas käidud ligi 20 000 korda ning see teeb vaid suurt rõõmu ja annab meile loodetavasti ka indu edaspidigi oma tegemisi kajastada.

Viimase kahe aasta tuulelaul.blogspot.com blogi külastused. Counter ei lugenud blogi esimest 3 kuud

Nagu ka lisatud pildilt näha siis paljud külastajad jõuavad meie blogisse tänu teistele purjetamisteemalistele blogidele. Siinkohal tahamegi tänada kõiki teisi purjetajatest blogijaid, kes teevad ka meie elu nendel hetkedel põnevamaks, kus me merel viibida ei saa.

E4 karikavõistluse avapäev

2011-05-21T18:56:00.005+03:00

Sel nädalavahetusel toimub Pirital 2-päevane E4 Karikavõistlus lühirajal. Ilma kahtluseta võib öelda, et tegu on meie tiimi ühe lemmikuima regatiga. Endiste noorpurjetajatena istub meile pidev action märkide vahel hoopis rohkem kui tuima näoga mitu tundi järjest ühel kursil mölutada. E4 on läbi aegade olnud meie jaoks ka väga edukas, alates 2008. aastast oleme koju toonud vastavalt 2., 1. ja 3. koha.

Tänane esimene võistluspäev pakkus äärmiselt huvitavat ilma ja sellest tingitud ootamatuid võidusõitude arenguid. Esimese sõidu starti pidime tuule vaikuse tõttu esiti veidi ootama, kuid õige pea hakkas puhuma mõnus 3-5 m/s, mis oli täpselt paras lähte andmiseks. Tuulelaul koos 7 konkurendiga võis astuda lahingusse.

Esimese sõidu starti jõudsime plaanitust veidi varem, kuid kuna tuul oli ikkagi suhteliselt vaikne, proovisime tagasipööret mitte teha ja leida lähtekoha stardiliini keskosast. Keskossa jõudes saime kokku Viruga, kelle puhul tekkis olukord, kus ta oleks saanud meid enne õiget aega üle stardiliini suruda. Imekombel me valestarti siiski ei saanud ja võistlus oli alanud. Starti võib pidada seega enam-vähem õnnestunuks. Kuna olime konkurentidega võrreldes ees ja all, ei õnnestunud meil rakendada oma strateegiat ja kiirelt paremale ära pautida. Kui lõpuks võimalus avanes, tegime paudi koos tõeliselt soodsa tuulekeeramisega, mis viis meid juba otse pöördemärki välja. Konkurendid, kes olid kohe peale starti sarnaselt meie plaanitud strateegiale ära pautinud, olid sellega saanud väga kõva tünga. Esimeses märgis olime seega kindla esimesena ja sõidu teine osa kuulus vahe hoidmiseks ja võidu vormistamiseks.

Märksa huvitavam oli aga teine sõit. Tuul oli vaikinud ja meil oli tegu, et õigeks ajaks üldse stardiliinilegi jõuda. Õnneks olime päral on time, kuid olgem ausad, positsiooni liinil valida enam küll ei jõudnud. Õnneks said enamus konkurente ka meist kõvasti kehvema stardi, nii et lähte 2-3 koht ei olnud päris maailma lõpp. Tuul, mis oli veel natukenegi puhunud, kustus aga õige pea peale starti täielikult. Üksikud iilid tõmbasid korra koht üht, kord teist jahti, kuid suures pildis seisis kogu punt lihtsalt ühes suures plekiaugus. Eemalt suuri jahtide jälgides selgus, et distantsist veidi eemal on üks üksik tuuletriip, kus kannatas täitsa sõita. Meie ja Juko hakkasime vaikselt jahi nina generaalkursist eemale suunama, et ka sellest tuulest oma osa saada, samal ajal kui enamus jahtidest püüdis märgile lähemale sõita. Pusimist ja närvidemängu oli, aga ühel hetkel me Jukoga mingi tõmbe saime ja kogu ülejäänud pundist minema sõitsime. Kirjeldatud tuuletriip oli aga täiesti etteaimamatu. Sõita kannatas ainult märgist kaugemale ja keerates jahi vööri märgi suunas, siis jaht jälle seisis. Nii me lammutasime ikka päris palju paute teha, et tuuletriibust mitte välja sõita. Lõpuks kannatus katkes ja pautisime maksku mis maksab märgi poole. Loll tegu. Jõudes lõpuks u 10-15m kaugusele pöördemärgis, istusime jälle totaalses tuulevaikuses. Samal ajal oli meie konkurent Juko sõitnud generaalkurist ka meiega võrreldes veel rohkem kõrvale ja tuli sealt juba tuuletriibuga hooga märki ja võttis selle juba kindlalt enne meid, kuigi 5min varem olime meie neid edestanud.

Lõpuks saime meiegi märgi võetud ja algas vaikses pärituule sõit spinnakeridega. Juko püüdsime kinni päris kiiresti ja sõitsime neist ka mõõda. Poolel teel järgmisse märki sõitsime kokku konkurentide pundiga, kes istusid endiselt keset distatsi totaalses tuuleaugus ja ei olnud vahepealse ajaga sisuliselt liikunudki. Meie ja Juko edumaa jälitajate ees oli seega meeletu.

Peale järgmist märgivõttu tuul aga tugevnes ootamatult ja järsku, hakates puhuma juba 7-10m/s. Selline ilmastikumuutus oli võrreldav ütlusega "nagu välk selgest taevast." Olles terve päev tuulevaikuses loksunud ja harjunud aeglaste ja rahulike manöövritega, siis ehmatas selline burgaa korraks täitsa ära. Loomulikult saime aga kiirelt purjedele tugeva tuule trimmi peale ja nii sõitsime libedalt Juko ees pöördemärgi poole. Pöördemärgis ootas meid aga kerge segadus. Distansi nö vastutuulepunktis oli 2 pöördemärki - 1 meie grupile ja teine kaugem suurtele jahtidele. Suurte jahtide pöördemärgi juures oli kohtunike kaater ja tundus, et nende rada on lühendatud ja finišit võetakse märgis. Kuna kaatri vahe meie märgiga oli aga väga suur, siis päris täpselt sellest aru ei saanud, mis seal üleval toimetatakse. Võtsime märgi ja tuiskasime spinnakeridega finiši poole - meie ees, Juko järgi. Ligi 10 m/s puhunud tuules oli see korralik kihutamine ja õige pea olimegi õnnelikult finišis. Üllatus oli aga suur kui finišikaatril ei olnud kedagi, kes meie aega fikseeriks. Sellest võis ainult järeldada, et ka meie finiš oli tegelikult juba ülemises märgis fikseeritud. No mida värki. Miks üldse lühendada rada siis kui tuul lõpuks korralikult puhuma hakkab? Aga veel... Ajutine finišikaater seisis suurte jahtide pöördemärgi juures, mis meie grupi pöördemärgist oli ikka väga kaugel ja saada aru, et rada on ka meil lühendatud, ei olnud küll kusagilt võimalik. Kaater oli varustatud vastavate lippudega? Võib olla tõesti, aga päris kindlasti ei olnud see silmaga nähtav. Otseselt sellest midagi ei juhtunud, et me finiši nö märkamata jätsime, sest sõidu esikoha saime nii või teisiti, aga punnitada nö veri ninanst väljas viimast rajalõiku, mida tegelikult ei oleks pidanud sõitma, tundus kui meie lollitamine.

Ja sellest veel ei piisanud. Teine ebameeldiv üllatus tabas meid peale sõitu uut starti oodates, oli ju päeva plaanitud 4 võidusõitu. Nimelt vaatasime merel loksudes, et jahid hakkavad vaikselt sadama poole sõitma. Küsides kohtunike laevalt, et mis toimub, siis selgus, et täna rohkem sõite ei tule. What da? Ka sellisteks puhkudeks on olemas väga konkreetne reeglistik, kuidas võistlejatele infot edastakse - heisatakse vastav lipp. Ja üllatus-üllatus, lippu ei olnud.

Kokkuvõttes olid väga huvitavad sõidud, aga päeva võistluskorraldik lõpp rikkus tuju ikka sajaga ära. Pikalt ei lase me end sellest aga segada ja püüame edaspidi olla tähelepanelikumad, et ka puudulikult edastatud kohtunike info kätte saada. Homme ootab meid ees teine võistluspäev, mil peetakse kuni 4 sõitu.

Kolmapäevaregattide esimene võit!

2011-05-19T11:40:00.006+03:00

Foto autor: Aivar Kullamaa

Viimasel kahel nädalal sai vist natuke liiga palju Ilmataati tuulevaikuse pärast kirutud ja nii avastasime kolmapäevaregati hommikul ärgates, et õues mõllab korralik maru. EMHI oli andnud Soome lahele koguni hoiatuse, et puhanguti võivad iilid ulatuda 15-18m/s ja päeva peale online’s ilma jälgides selgus, et Naissaare taga Tallinna madalal tuul 13-15 m/s juures paugutabki. See ei olnud enam eriti naljakas, sest üle 10m/s’se tuulega muutub veerandisel purjetamine tegevuseks, mille võib ristida pesumasina ja ellujäämiskursuse ristsugutiseks.

Piritale jõudes ei olnud pilt enam sugugi nii karm, tuul puhus stabiilselt 8-10 m/s ja tendents oli pigem veidi langev. Peale lühikest diskussiooni asusime starti täispurjes, samal ajal kui mitmed meie konkurendid olid eespurjed asendanud veidi väiksemate seilidega. Meie grupis asus starti 7 jahti. Üllatuslikult oli stardiliinil kaheksandana jaht Juko, kelle alles 3 nädalat tagasi oma blogis maha olime kandnud, kuna jahil käis väga põhjalik kapitaalremont, mille valmimist ennustasime heal juhul juuliks. Kahjuks ei olnud Jukol mõõdukirja, mis ei võimaldanud neil regatist täieõiguslikult osa võtta.

Stardiliin oli pandud tuule suhtes äärmiselt täpselt ja nii ei olnud suurt vahet, millisest liini otsast startida. Meie võtsime eesmärgiks startida kõige poi-poolsetena, et siis kõrgusse sõites teistele ette pressida. Nii talitades saime ka suhteliselt hea lähte, vaid liini keskelt spurtinud Blanca’ga oli seis 50:50. Ülejäänud konkurendid jäid juba stardis veidi kaugemale.

Läänetuulte legendaarne distants Katariina kai pöördemärki, sealt edasi Kuuli munasse ja lõpuks finiš Pirital viis 90% jahtidest legendaarse strateegiaga ühel jalsil reisisadama alla ja sealt teise halsiga ühe laksuga pöördemärki. Küll ei saa aga öelda, et see üksluine strateegia sel korral põnevaid momente poleks pakkunud. Reisisadama juurde jõudes sõitis meie nina eest läbi Eckerö Line’i suur kaubalaev. Keegi jõudis just pardalt öelda: „Huvitav, kuidas nii suur laev nii vähe tuult segab,” kui järgmisel hetkel sattusime sellisesse tuuleauku, et jaht pidi äärepealt endal peale broachima. Meestel kõigil jalad muidugi läbimärjad ja nalja nabani, aga sellest august väljasaamiseks läks ikka tubli 10sek aega. Kuna saime selle paugu kätte ühena esimestest, siis oli mega naljakas vaadata, kuidas taganttulijad täpselt samamoodi nn enda peale korralikult kreeni vajusid.

Vahetult enne pöördemärki olid meile aga järgi jõudnud II grupi suured jahid, kes tänu oma grupi esialgsele üldisele valestardile peale meid uue lähte said. Olime sõitmas Blancaga äärmiselt võrdselt, meie natuke üleval ja taga, nemad natuke ees ja all, kui ühel hetkel sõitis meie kahe vahelt läbi 34,7 jalane jaht Jazz. See kustutas hetkeks Blanca tuule täielikult ja nii oli võistlusväline tegur kukutanud vapralt meiega koos sõitnud konkurendi hoobilt meist 3-4 paadipikkust tahapoole. Ebaõnn! Märki võtsime seega oma grupis juba suveräänse liidrina, heiskasime oma uhiuue spinnakeri ja sõit läbi Kuuli muna kodu poole võis alata.

Väljas puhunud tuul oli täpselt sellise tugevusega ja sellise nurga alt, mis meie uue purjega väga sobis ja nii nautisime üle pika aja pärituules purjetamist. Hoolimata suhteliselt teravast kursist seisis puri laitmatult ja tõmmegi oli väga hea. Üle pika aja ei pidanud kogu aeg üle õla vaatama, et tuvastada kui palju konkurendid on vahepeal järgi sõitnud. Seevastu hoopis püsisime päris muljetavaldavalt eessõitval Evelyn III’l sabas.

Peale Kuuli muna pöördemärki tegime halsi ja sõitsime veel teravamas tuules finišisse. Meie ees ja taga pakkusid suured jahid Red Dream (Ergo) ja Red Hot tõeliselt vägeva broach’i (ehk kummulikäimise) etenduse. Ergo lammutas broache lausa nii suure intensiivsusega, et meil läks lugemine sassi. Meie spinn aga vedas ja jahi käestmineku ohtu ei olnud kordagi.

Finišis olime 1h ja 19min peale starti oma grupis esimesena, mis andis meile ka võistluse korrigeeritud aegade tabalis kindla esikoha. Meile järgnesid Blanca ja Viru. Tegu oli sel aastal meie esimese kolmapäevaregati võiduga, mille saime kahe senise II koha kõrvale.

KJK-Delfi Kolmapäevaregattide koondkokkuvõttes kindlustasime selle sõiduga oma liidripositsiooni, kasvates jälitajate ees vahe juba 4 punktiliseks. Järgmine võistlus ootab meid ees eeloleval nädalavahetusel, mil toimub 2-päevane lühirajavõistlus E4 karikale. Tegu on meie lemmik-võistlusformaadiga, nii et ootame nädalavahetust suure põnevusega.

Tuulelaul registreerus Muhu väina regatile

2011-05-14T16:50:00.003+03:00

Selle aastase Muhu väina regatini on jäänud veel vaid napid 57 päeva. Muhu väina regatt, mis on ühtlasi Avamerepurjetamise Eesti meistrivõistlusteks, on Eesti purjetamismaastiku aasta tähtsaim sündmus, kuhu koguneb kokku ca 80 meeskonda üle Eesti, lisaks külalisvõistlejad Soomest, Lätist, Venemaalt jm. Sel nädalal registreerus Tuulelaulu tiim ametlikult sellele võistlusele. Oleme oma grupis venelaste Prizrak'i järel teine registreeruja, kuid hinnanguliselt võtab meie grupis omavahel mõõtu 15-20 jahti.

Muhu väina regatt kestab nagu ikka terve nädala ja sel aastal purjetatakse järgmisel distansil:
Pärnu - Roomasaare
Roomassaare ring
Roomassaare - Virtsu
Virtsu - Heltermaa
Heltermaa ring
Heltermaa - Tallinn
Tallinna ring

Tuulelaul on 1990ndatel tulnud muide kolmel korral ka Muhu väina regati võitjaks. Meie tiimi käe all on Tuulelaul regatist osa võtmas kolmandat korda. Kahel eelneval aastal lõpetasime vastavalt 5. ja 7. kohaga. Tuulelaulu tulemused Muhu väinas läbi aegade:
1990 – I koht
1992 – I koht (kapten Peter Šaraskin)
1993 – 6. koht (kapten Indrek Lepp; masti purunemine I etapil; eriauhind kõige visamale võistkonnale)
1994 – I koht (kapten Indrek Lepp)
1995 – II koht (kapten Indrek Lepp)
1998 – 8. koht (kapten Indrek Lepp)
2009 – 5. koht (kapten Rait Riim)
2010 — 7.koht (kapten Rait Riim)

Loodame, et sel aastal suudame oma tulemust parandada. Järgmisel 6 nädalal on, mille nimel trenni teha.

Kolmapäevane plekimajandus

2011-05-12T14:34:00.000+03:00

KJK-Delfi II kolmapäevaregatt algas kaptenite koosolekuga, kus püstitati küsimus – kas minna või mitte minna. Tuult oli napivõitu ja prognoos näitas pigem täiendavat vaikimist kui tugevnemist. Kuna kohale oli ju tuldud, siis oli kaptenite suhteliselt üksmeelne otsus, et merele minnakse ja sõidetakse väga lühikest distantsi, nt märkide vahel 2 „vorsti”, mida saaks tuule vaibumisel vajadusel veel lühendada. Üllatus oli aga merel suur kui regati uus võistlusjuht oli maha märkinud hoopis teistsuguse raja – pikk grüssuots Katariina kaisse ja sealt vabas tuules tagasi. Etteulatuvalt võib öelda, et õnneks jätkus tuult täpselt nii palju, et saime nibin-nabin enne öö tulekut ikka sadamasse tagasi.

Sel korral oli meie grupis stardis juba 7 jahti ja meeldiva üllatusena anti meile päris omaette stardipauk eraldi suuremate gruppide jahtidest. Kui tavaliselt läheb taolise väga vaikse tuulega stardiliinil puntras nikerdamiseks, siis sel korral jagunesid jahid kuidagi ühtlaselt stardiliinile ja keegi väga valusalt pasunasse ei saanud. Tuulelaulul õnnestus positsioonivõitlusest Astraiaga välja mängida väga hea stardipositsioon ja nii saime teist võistlust järjest grupi parima lähte.

Grüssuotsal Katariina kaisse püüdsime maksimaalselt kontrollida konkurente, et keegi üksi pundist minema ei ujuks ja pärast ebameeldivat üllatust ei pakuks. Tegevusele sekundeeris merel paiknevate tuuletriipude pidev jälgimine, et mitte ennast ise mõnda „plekiauku” ära parkida. Viimases grupis on väga hea sõita, sest nii näeb täpselt ära, kuidas kulgevad eessõitvad suured jahid, et selle järgi oma strateegiat sättida. Olles valinud nii kuldse kesktee lahe keskosast, jõudsime pöördemärki... teisena. Pundis alguses 2-3 koha peal sõitnud Blanca oli vahepeal siiski üksinda pundist eemaldunud ja üksi nurka ära tulistanud ning nagu ikka võitis ka sel korral reisisadama alt sõites. Vahe ei olnud siiski väga suur ja potentsiaal nende püüdmiseks oli täitsa olemas. Samas jälgisime pingsalt tagant tulnud konkurete Enelit ja Astraiat, kes väga vapralt kogu grüssuotsa meil sabas olid püsinud. Olgu veel ka öeldud, et selliste vaiksete ilmadega võivad väikesed jahid liikuda kohati ka kiiremas tempos kui meist oluliselt suuremad jahid. Nii edastasime üleval märgis vägagi paljusid suuri jahte nagu DejaVu, SeaBird, Adele, Berta jt, kes olid meist 5-10min varem startinud.

Fotol: Tuulelaul sõidab peale 1h'st sõitu 10min varem startinud Brigitta-X'l eest läbi.

Pärituule otsal tuul järjest vaibus ja oli oht, et taganttulijad sõidavad taaskord värske tuulega selga. Sel korral õnneks päris nii ei läinud. Pärituule keskosas saime peale õnnestunud halsse Blanca enam-vähem kätte. Samas oli vahe endiselt paar paadipikkust nii, et otseselt nende tuult veel segada ei õnnestunud ja ka muul viisil ei saanud rünnakule asuda. Kuna tuul oli päris ära vaikunud, läks enamus energiast Blanca ründamise asemel hoopis purjede tuules hoidmisele, et käik päris ära ei kaoks.

Regati finiš võeti sel korral vastu Pirita sadama muulide vahel. Seda otsust kiidame igati, sest jõepealsed regati lõpusirged kujunevad tihti õnnemänguks, mitte sportlikus mõttes parimate väljaselgitamiseks. Sel korral aga lõppes tuul täielikult juba u 50m enne muule. Finiš oli nii lähendal, aga samas nii kaugel. Mingil momendil sai Blanca väikese käigu üles ja pressis end kuidagi muulide vahelt sisse ja ületas finišijoone. Meie aga seisime ja meie taga seisid ka Astraia ning vahepeal üksi haagiga reisisadama alla tuult püüdma läinud ja sealt õnnelikult tagasi jõudnud Eneli. Seisime ja ootasime, kuni ühel hetkel hakkas väike tuuleke puhuma hoopis vastu. Heiskasime genoa ja ületasime lõpuks finišijoone, tehes seda ajaliselt Blancast lausa 11min hiljem. See näitab, millise olematu kiirusega me lõpus liikusime. Teine koht finišis andis meile teise koha ka regati protokollis. Meile järgnesid Astraia, Eneli, Viru, Gemma ja Carol. Võrdluseks: aasta tagasi olime samal võistlusel 4 osaleja hulgas 2. kohal ja tunamullu 8 osaleja hulgas 5. kohal. Seega ikka väike progress. Tulemust võib pidada heaks ka seetõttu, et juba enne starti oli ette teada, et ega head nahka sellisest plekimajandusest ei tule. Ausalt öeldes tahaks juba sõita ka veidi korralikuma tuulega, et saada mingitki aimu sellest, kuidas jahi trimm tegelikult konkurentidega võrreldes on ja mida peaks ümber vaatama hakkama. Loodame, et järgmisel nädalal toimuvatel kahel võistlusel - järjekordsel kolmapäevaregatil ja nädalavahetusel toimuval E4 lühirajavõistlusel - saame ka päriselt purjetada.

Kuna peetud on 2 Kolmapäevaregatti, siis on hea meel teada anda, et avalikustatud on ka seeriavõistluse vahekokkuvõte. Kahe II kohaga on 7 jahi konkurentsis meie grupis liidripositsiooni hoidmas Tuulelaul. Ühe punktiga jääb maha Viru ja 2 punktiga Blanca ning Astraia. Tundub tulevat põnev ja tasavägine hooaeg.

Uus salarelv

2011-05-10T11:18:00.002+03:00

Kui oleks jõuluaeg, siis võiks arvata, et meil käisid päkapikud. Kuna aga on kevad, siis ilmselt oli kuller see, kes meile läinud nädalal masti alla väikese kasti koos krõbisevaga jättis. Krõbinat tekitas kastis uhiuus peasponsori DNV värvides spinnaker. Kui vaadata eelmisele hooajale tagasi, siis just vabatuule otsad olid tihti meile peavaluks ja kohe kuidagi ei saanud me spinnakeri all õiget käiku üles. Nüüd saame loodetavasti selle puudujäägi likvideerida. Purjetootjaks on North Sail. Kuna tahame olla omas grupis revolutsionäärideks, siis on ka selle purje juures tavatu uuendus. Kui mõõdunud hooajal ostetud uus grootpuri erines konkurentide grootidest nt seetõttu, et seda purje sai 6-kant võtmega timmida, siis uuel spinnakeril on meil default küljes nn tuulenõidurid. Tuulenõiduriteks nimetatakse purje külge kleebitud väikeseid lõngatükke, mis tuules lehvides purje trimmijale infot annavad, kuidas tuul purjes täpsemalt liigub. Kui ees- ja põhipurjel on selline lahendus igapäevane, siis spinnakeridel ei ole me sellist lahendust oma tiimiga veel ühelgi teisel jahil märganud. Milliste tuulte ja milliste kurssidega see puri eriti vihane on, jäägu hetkel veel saladuseks, üllatame konkurente võistlusrajal;)

Fotosessioon

2011-05-09T22:35:00.004+03:00

Täna oli megatähtis päev. Meeskond saabus Piritale täis elevust. Kellel olid juuksed ilusti kammitud, kellel uus kostüüm seljas. See kõik oli selle pärast, et toimus Tuulelaulu tiimi esimene ametlik fotosessioon. Kogu ettevõtmise ajalugu ulatub juba mitme aasta taha kui saatsime oma koostööpartneritele jõulukaarte ja hakkasime selle tarvis oma jahist esinduslikke fotosid otsima. Valdavalt aga leidsime pilte, kus meeskond punnis silmadega purje jõllitab või siis oli pildistatud eemal sõitvaid konkurente. Häid pilte jahist kui tervikust sattus hulka üksikuid. Viimase tõuke selle vea parandamiseks saime oma peasponsorilt DNV'lt, kes avaldas soovi oma kontori nõupidamisteruumi saada Tuulelaulust ühte korralikku pilti. Nüüd ei kannatanud enam kauem venitada ja kutsusimegi väikesele merereisile meie arvates Eesti ühe parima fotograafi Maret Maasalu, kes pikemalt mõtlemata objektiividega täidetud seljakoti üle õla heitis ja kummikaatriga ümber meie jahi sõites tunnikese pilte klõpsutas. Kokku olevat selle lühikese ajaga tulnud üle 400 kaadri, nii et edaspidi on, mille vahelt õigeid fotosid valida. Õigepea loodame nende ülesvõtetega uuendada ka jahi ametlikku galeriid. Suured tänud veelkord Maretile põhjaliku seeria eest! Samuti täname Markot ja Viljarit, kes võtsid vaevaks fotograafi veidi sõidutada.

Uskumatu hooaja esimene kolmapäevaregatt

2011-05-05T10:34:00.007+03:00

Alanud hooaja esimene KJK-Delfi kolmapäevaregatt oli tõeline naljanumber. Vaikne ja erakordselt ebaütlane tuul pakkus seiklusi igaks rajalõiguks ja nii häid kui halbu üllatusi jagus stardihetkest kuni finišini. Tuulelaul lõpetas sõidu 6 jahi konkurentsis hea II kohaga.

Distantsiks oli seekord 8-2+6+Fo. Meie grupi start oli koos III grupi jahtidega, mis sundis taaskord meeletule tähelepanelikkusele, et mitte suurte jahtide purjede alla varju jääda. Kuna stardiliin oli paika pandud nii, et valitses tugev märgi eelis, otsustasime olukorda ära kasutada ja kõige vasakpoolsemana minema kihutada. Plaan õnnestus täielikult ja saime antud stardi parima lähte. Väga hea stardi said ka Viru ja Blanca.

Esimeses pöördemärgis olime oma grupis kindla esimesena, edestades nii mõndagi meiega koos startinud suurema grupi jahti. Heiskasime spinnakeri ja algas esimene sündmuste rohke sõit Miiduranna alt Katariina kai juurde.

Umbes rajalõigu 2/3 peal hakkas tuul korralikult vaikima ja nii püüdsime enne märki kinni sisuliselt kogu ülejäänud laevastiku. See omakorda tähedas seda, et meile jõudsid järgi kõik tagant tulevad konkurendid. Märki võttis seega 4 erinvat gruppi koos, mis külvas väga palju segadust. Veidigi suurema tuule puhul oleks märgis tõenäoliselt pilpaid nii paremale kui vasakule lennanud. Tänu väga vaiksele tuulele suuremat mõlkimist õnneks ei toimunud.

Vahetult enne märki sai Blanca meist napilt mõõda ja neil õnnestus ka märgivõtt ilma segavate suurte jahtideta sooritada. Meile jäi aga ette 35-jalane Red Hot, kes käik maas kahe paadipikkuse tsoonis tiksus. Andes talle viisakalt märgiruumi ja püüdes neist mõõda sõita nö väljast poolt, kustutasime nende purjede alla tuulevarju jäädes ka enda käigu. Olukorda aga püüdis kavalalt ära kasutada vabalt tagant tulev ja segamata tuules sõitev Viru, kes püüdis end meie ja märgi vahele sisemiseks pressida. Hoolimata juba aegsasti tehtud konkurendi informeerimisest, et märgi tsooni sisenedes seotud seisu ei olnud ja sisemiseks purjetada ei tohi, surus Viru end külmavereliselt ikkagi meie ja märgi vähele, mis kustutas meie viimsegi kiiruse. Kuna Virul ei olnud mingit õigust purjetamise võistlusreeglite punkti nr 18 alusel ruumi nõuda, pidime juba teist võistlust järjest heiskama protestilipu. Kui hooaja esimesel võistlusel loobusime jahi Berta vastu protseti ametlikust sisseandmisest, siis sel korral otsustasime oma õigluse eest kindlasti seista. Aumehena tunnistas Viru siiski oma viga ja heastas eksimuse tehes 360 kraadise pöörde. Siinsetel võistlustel harukordne juhus.

Kokkuvõttes oli tegu meie jaoks kohtuva märgivõtuga, millega lasime lootusetult eest ära Blanca ja lasime lubamatult palju järgi Viru ning teised otsesed konkurendid. Vahepeal tuul aga veidi tugevnes ja algas paari paudiga kerge krüss tagasi lahe teise otsa Kuuli muna pöördemärki. Kui Blanca ja Eneli pautisid õige pea peale märki, siis meie jäime pikalt suuremate jahtide alla karpi ja pidime koos nendega mere suunas purjetama. See aeg andis võimaluse natuke põhjalikumalt Tallinna lahe tuuletriipe jälgida ja oli ilmselge, et merel puhubki mõnevõrra parem tuul. Kui lõpuks märgipeale ära pautida saime, selgus tõsiasi, et ranniku alt sõitvad konkurendid olid saanud korraliku tünga ja Tuulelaul oli tagasi back in business. Meie sabas jõlkus veel vaid Viru, kelle samuti õige pea kandadelt maha raputasime.

Kuuli muna pöördemärki võtsime oma grupis taas esimesena, edestades Virut ca 4minutiga. Edestasime ka paljusid meist 5min varem startinud suuri jahte nagu Evelyn III, Deja Vu, My Car, Enel, Nautilus jt. Viimane lühike sõit spinnakeridega finišisse tundus vaid vormistamise küsimus.

Nagu ütleb aga rahvatarkus, siis tibusid loetakse sügisel. Nagu ikka plekkis tuul hoopis ära ja nii me sisuliselt seisime paarisaja meetri kaugusel päästvatest muuliotstest. Ja nagu ikka sellises olukorras hakkasid taganttulijad vaikselt eesolijatele selga sõitma. Kõige pealt tuli Viru ja sõitis meist lihtsalt tuima näoga mööda. Siis hakkasid lähenema ka Astraia ja Gemma spinnid ning ka juba täiesti maha kantud Blanca. No tore lugu küll. Pusisime, mis me pusisime, aga kuidagi me sealt muuli vahelt sisse saime ja mõõda jõge üles finišisse ka ära sõitsime. Kui üleval märgis oli Viru meist 4min taga, siis finišis olid nad meist juba 8 minutiga ees. Õnneks oli meil nii palju õnne, et ka taganttulijatel kustus tuul enne meid kätte saades ära ja nii finišeerisimegi füüsiliselt teisena, mis andis meile Kolmapäevaregati kokkuvõttes samuti tubli teise koha. Viru oli hea stardi ja suurepäraste taganttuule otsadega võidu igati ära teeninud ja olgu mainitud, et Viru raja läbimise korrigeeritud aeg oli kogu laevastiku kõige parem. Neid päevi just palju ette ei tule, kus meie grupi jaht seda suudab. Kolmanda kohaga üllatas Minnilt soetatud purjedega ehitud Astraia – tubli sõit. Uus start ootab meid ees nädalapärast kolmapäeval.

Tuulerakett on startinud!

2011-05-01T20:52:00.010+03:00

Tuulerakett - nii ütles jahi "Viru" kapten meie purjeka kohta peale seda kui meie jaht oli hooaja esimese võistluse - Caprice Cup hooaja avavõistlus 2011 - muljetavaldava edumaaga võitnud. Parandatud ajas edestasime teist kohta ligi 6minutiga, mis 2,5 tunnise sõidu kohta on päris tõsine vahe.

Kuna talv oli visa taanduma ja valdav enamus jahte said vette alles napid 24h enne starti, oli võistlusel osalejate hulk äärmiselt tagasihoidlik. Neljas erinevas võistlusgrupis startis kokku 11 jahti, neist meie grupis 3. Meiega olid mõõtu võtmas veel Viru ja Eneli. Lisaks sõitsid mitteametlikult võistlust kaasa ka Gemma ja uus jaht meie grupis Madicken, kuid nemad mõõdukirja omamata veel silma pähe ei saanud. Ilm oli kevadiselt jahe, temperatuur jäi ehk 5-7C juurde ja tuul, mis ennustuste kohaselt lubas enam kui 10 m/s puhanguid, puhus valdavalt vaid mõnusad 5-6 m/s. Koos päiksepaistega andis see kokku päris mõnusa purjetamisilma.

Kuna jahte oli võistlemas väga vähe, anti kõigile gruppidele ühine start. Meile kui kõige väiksemale grupile tähendab see alati korralikku olelusvõitlust, et suured jahid starti tuksi ei keeraks. Paraku läks kõik nagu ikka. Olles valinud stardiliinil turvalise positsiooni kohtunikekaatri külje all, leidus 38-jalane Berta, kes omas geniaalselt plaani end meie ja kohtunikekaatri vahele suruda. Hoolimata meie põrgulärmist endale teeõiguse nõudmisel otse peakohtuniku silme all ei kavatsenud Berta oma kurssi muuta ja kokkupõrke vältimiseks pidime ise nende teelt eest ära pöörama. No kurja, selline nahaalsus on lubamatu! Heiskasime protestilipu ja näitamaks ka kõigile teistele, et väikeste jahtidega ei ole mõtet jamada, kavatsesime võistluste protokolli selle jahi tulemuseks DSQ korraldada.

Hoolimata tuksikeeratud stardist edestasime kohe alguses oma konkurente, nemad oli valinud lähteks veel kesisema koha. Võistluse distantsi 8-2-6-2-6-F teiseks pöördemärgis olime konkurentidest ees ca 2 min ja sealt edasi vahe ainult suurenes. Suhtelises üksinduses sõites proovisime erinevaid purjede seadistusi ja halleluja, mõned asjad on siiski ka sellised, mis ei ole eelmisest aastast ära ununenud. Aga oli ka vastupidiseid momente:P Nii saime võistluse keskpaigaks päris hea hoo üles ja neljandaks märgiks olime vahe kasvatanud juba 3,5 minutiliseks ja finišis õnnestus füüsiline vahe teise kohaga lausa 8 minutiliseks sõita. Päiksepaistelist ilma nautides lõpetasimegi võistluse nii füsiiliselt kui ümberarvutatuna esimesena. Kui vaadata ajas tagasi, siis ka mullu olime hooaja avavõistluse võitjad ja tunamullu saavutasime II koha. Seega on KJK hooaja avavõistlus meie jaoks läbi aegade edukas regatt olnud. Olgu ka öeldud, et kuna võistluse teises pooles adrenaliinitase oluliselt langes, siis ei hakanud me niigi oma grupis võistluse viimasena lõpetanud Bertat oma protestiga täiendavalt tõgama. Aga olgu ka kõigile teistele suurtele jahtidele veelkord meelde tuletatud, et merel kehtivad KÕIGILE ühesugused reeglid ja edaspidi ei ole mõtet väikeste jahtide ja ennekõike Tuulelauluga jamama tulla!

Regati auhind butiigilt Caprice oli tõeliselt särav - pesuehtne teemant ja sinna kõrvale kaunid medalid:) See leiab meie auhinnariiulil kindlasti väärika koha. Hooaja avavõistlus oli ühtlasi Kalev JK karikasarja esimeseks etapiks. Karikasari koosneb kokku 7 etapist, millest arvesse läheb 5 parima sõidu tulemus. Auhinnafond pidavat olema muljetavaldavad 5000 EURi. Peale esimest etappi on meil au olla selle karikasarja liidrid. Järgmine võistlus ootab meid ees juba eeloleval kolmapäeval, mis saab alguse 23 osavõistlusest koosneb KJK-Delfi Kolmapäevaregattide seeriavõistlus.

Tänase võistluse protokoll:

Esimene proovisõit

2011-04-30T22:45:00.007+03:00

Täna oli tõeliselt pikk päev. Hommikupoolikul Piritale kogunedes teadis meeskond, et teha on vaja miljon pisiasja, et jaht homseks võistluseks sõidukorda saada. Esimesel pildil on näiteks näha, kuidas kapten kraana tõstega mastis tuuleandurit paigaldamas käis. Kuna eelmise hooaja lõpus toimus jahi kokkupanemine suhteliselt rutakalt, siis täna oli taaskord päris palju mõistatamist kuidas kogu seda puzzlet kümnete otsade, plokkide ja seeklitega kokku panna. Lisaks ei olnud me fikseerinud oma eelmise aasta masti püsti hoidvate vantide pingeid ja masti trimmides pidime hakkama õiget seadistust tuletama oma 2009. aasta märkmetest. Päev läbi tööd oli aga vaeva väärt, et kirsiks tordil oli väike testisõit õhtusel Tallinna lahel. Nagu naerunägudelt näha, toimis kõik üllatavalt sujuvad ja võib öelda, et nüüd oleme homseks võistluseks amelikult valmis:)

Lõpuks ometi vees

2011-04-29T22:01:00.005+03:00

Iga aastaga lükkub Tuulelaulu kevadine veeskamine üha kaugemale. Tunamullu tõstsime jahi vette juba 18. aprillil, mullu 29. aprillil ja tänavu siis 30. aprilli. Tõstmisprotseduur läks äärmiselt ladusalt ja peale seda läbis Tuulelaul oma esimesed meremiilid sõites mootoril Paljassaarest Piritale. Kuna nädalavahetuseks lubab just mitte kõige meeldivamat ilma, panime õhtul kell 21 veel ka masti peale. Homme oleme planeerinud terve päeva jahi täiendavaks komplekteerimiseks, masti trimmiks ja suurpuhastuseks. Pühapäeval kell 12:00 ootab meid ees aga juba esimene start, kus praeguse seisuga peaksime koos olema koos 3 teise endasarnase jahiga.

EDIT: Tänu lugejate tähelepanelikkusele peame möönma, et vettetõstmine toimus tõesti 29. aprillil nagu mullu, mitte 30. aprillil:)

Konkurente pudeneb

2011-04-28T10:09:00.003+03:00

Tallinnas Nõlva tänaval paiknevas angaaris Tuulelaulu putitades sai muuhulgas uudistatud teisi samas kohas talvituvaid jahte. Suurte ja säravate jahtide ning luksuskaatrite kõrval leidsime angaari kõige tagumisest otsast aga kile sisse mähituna ühe päris pilbasteks võetud Polarise. Üllatus oli väga-väga suur ja peale vaadates ei saanud esiti arugi, mis jahiga üleüldse tegemist on. Peale mõningat infokogumist selgus, et kapitaalremondi on ette võtnud Juko tiim.

Juko on Tallinna purjetamisklubi Baltsail egiidi all sõitev Polaris, millega kihtab noorte meeste tiim, kellega Tuulelaulu poisid omal ajal juba Optimistidel mõõtu võtsid. Kolmest viimasest aastast teame, et Juko tõstetakse tavaliselt vette alles juuni-juulis, siis sõidetakse kaasa Muhu väina regatt ja paar Tallinna kohalikku võidusõitu ning sellega hooaeg reeglina piirdub. Mullu või tunamullu telliti jahile meile tundmatust purjefirmast peale ka päris uued kevlarist purjed. Juko on alati olnud meile ohtlik vastane, kuid tänu meie suuremale läbitud miilide arvule oleme neid suutnud valdavalt ikka edestada.

Ettevõetud jahi remondi täpsemaid põhjuseid me ei tea. Küll aga oleme kuulnud legende, et Juko kiilule poogiti aastaid tagasi alla raskus-bulb, mis sinna hästi ei istunud. Kui teistel Polaristel tegi töö ära vilunud paadimeister ja lisaraskuse kompenseerimiseks jahi kere ka tugevdati, siis Jukol võis jääda viimasest tööst jääda vajaka. Sel põhjusel ilmselt uus remont ette võeti, kuid rõhutan, et tegu on puhtalt meie poolse spekulatsiooniga ja remondi tegelikke tagamaid me ei tea.

Olles näinud nii suurelt ette võetud remondi algust jääb tunne, et jaht on selleks hooajaks mängust väljas. Siiralt loodame, et kutid leiavad endas siiski jõudu, tahtmist ja raha, et töö ikka ära lõpetada, sest praegu tundub, et valdav enamus Polarise-omanikke, kes võtavad kap.remondi ette, hindavad oma võimeid üle. Võtame näiteks Twisteri (eelmise nimega Laura-Johanna) tiimi, kes juba aasta tagasi jahti ümber hakkas ehitama. Viimased pildid sellest remondist pärinevad ajast, mil jahi vorm seisis ühes nurgas ja dekk teises. 2010.a. sügisel alustas suure hurraa’ga jahi remonti uus Vesilennuki tiim. Viimane märge nende blogis jääb juba novembrisse. Õnneks on aga tuua ka positiivseid vastunäiteid. Nt meie eelmine jaht Eneli tegi aasta tagasi uue tiimi käe all läbi väga põhjaliku remondi ja jaht oli hooaja alguses uues kuues vees nagu tellitud.

Siiralt loodame, et rohkem uudiseid konkurentide äralangemisest lähiajal ei tule ja et meil on, kellega ka järgmistel suvedel võidu sõita.

Hüvasti, Minni!

2011-04-24T21:02:00.003+03:00

Sel talvel tabas Eesti veerand-tonniste purjetajate fliiti suur kaotus, ootamatult müüdi maha tõeliselt vihast sõitu tegema hakanud Polarise "Minni" kere. Millistel ajenditel selline üllatuslik lüke tehti, on meile segane tänaseni ja põhjuseid võime vaid oleteda. Küll aga püüame vaadata korraks minevikku ja tulevikku ning analüüsida, mis edasi saama hakkab.

Minni senine tiim jõudis kokku sõita napid 2 hooaega. Kui aastal 2009 olid nad parajaks "peksupoisiks" ja tihti leiti end võistluste protokollist viimaselt realt, siis 2010 oli areng nii meeletu, et ka Tuulelaul sai Minni käest nii mõnelgi korral pügada. Viimase detailini maksimalistist kapteni käe all oli jaht tuunitud väga kiireks ja meeskonna pea-eesmärgiks olnud plaan jõuda mõne aastaga Muhu Väina kirkaima medalini. Potentsiaali oli selleks küll.

Jahi kere müüdi talvel aga Saaremaale senise Lagle noorte poiste tiimile. Oli ju Lagle kere võrreldes Minniga kohutavas seisus. Kuna aga ilmselt noortel meestel rohkem kapitali ei jätkunud, müüdi Minni taglast ja purjeid jupi kaupa laiali üle Eesti. Üllataval kombel on suures osas kõigest ka lahti saadud. Minnist saab nüüd Saaremaal jaht "Lagle II." Kui panna Minni kerele peale Lagle vana mast ja vanad purjed, siis saame kokkuvõttes suht kahtlase võitu kompoti. Kui enne oli Lagle oma ülisoodsa händikäpiga kaardipakisegaja, kes mullu vaikses tuules sõites nt Kessu regati võitjakski tuli, siis kas nüüd saab jahist kõige tavalisem keskmik? Tõenäosus selleks on päris suur ehk siis ühe lihtlabase ostu-müügi tehinguga kadus Polariste fliidist meie kaks suurt konkurenti - meeletus arengus olnud Minni ja palli-pill Lagle.

Nö vana Minni tiim ei jää sellest hoolimata kuivale. Väidetavalt olnud meeskonnal plaan soetada mõni uus sarnases suuruses avamerejaht. Uhiuue Polarise kere plaan ei olevat olnud (piisavalt kiiresti?) teostatav. Väga palju alla 30-jalaseid jahte maailmas just toodeta ja nii osutus valik hoopis kodumaise Ridas 26 kasuks. Antud jahi-mudelit google'dades jääb tunne, et tegu saab olema ainueksemplariga, seda hoolimata asjaolust, et jahi prototüüp valmis juba 9 aastast tagasi. Isegi ühtegi normaalselt pilti ei ole web'i avarustes selle jahi kohta saada. Ridase tehase jahtidest on üldse raske midagi arvata. Meie vetes seilavad Ridas 35'd on tänaseks juba ligi 10 aastat vanad lustikummutid. Kahest eksemplarist sportlikust Ridas 31 jahist suutis Brigitta küll kohati päris head sõitu teha, ent Enel see-eest midagi suurt saavutada siinsetes vetes ei ole suutnud. Nagu öeldud, siis Ridas26'e keegi veel võistlemas pole näinud. Suurt pilti vaadates on seega päris riskante soetada võidu-sõidu eesmärgil nii tundmatu jahi-mudel. Kui aga minna detaili, siis medaleid võib see jaht hakata tooma küll. Eeloleval hooajal maandub jaht oma ca 700 punktise GPH väärtusega III võistlusgruppi, mis võrreldes ülejäänud gruppidega on suht nutuse laevastikuga. Nii võib uhiuus ja korralikke purjedega jaht päris head sõitu tegema hakata.

Kokkuvõttes on paganama kahju, et Minni sugune racer, mis ka teisi tiime end edasi arendama sundis, nii ruttu meie hulgas lahkus. Selline otsus oli Polariste fliidi jaoks väga-väga suur kaotus. Samas loodame, et tiim ei pea oma otsuses pettum ja uus jaht hakkab neid truult teenima ja ehk tuleb ka kaua oodatud Muhu väina medal;) Tuult purjedesse!

Uus mõõdukiri

2011-04-18T17:02:00.005+03:00

Tuulelaul tahab esirinnas olla igas asjas. Algaval hooajal oleme muuhulgas kiireimad mõõdukirja tellimises, mille tulemusena oleme päris esimene meeskond, kes Eesti Jahtklubide Liidult uhiuue mõõdukirja sai. Mõõdukirja tellisime eriliste muudatusteta, vaid meeskonna kogukaal on talvega 6kg võrra tõusnud, mis teeb tiimi-liikmete keskmiseks kaaluks 73,4kg. Suht peened poisid või kuidas;) Hoolimata tühisest kaalumuutusest on meie selle-aastane võistlusväärtus GPH oluliselt soodsam kui mullu. Kui eelmisel aastal oli meie võistlusväärtuseks (GPH koefitsent) 721,3 siis nüüd on selleks 727,1. Olgu öeldud, et GPH tähendab laias laastus seda, mitme sekundiga peab jaht 1 meremiili läbima. GPH muutus tähendab seega seda, et me võime sel aastal 1 miili läbimiseks kulutada 5,8 sek rohkem. See on väga suur vahe. Nt selle aasta Muhu väina regati pikimal distantsil Heltermaalt Tallinnasse tähendab see sisuliselt 7min 15sek pikemat aega. Taoline GPH muutus on ilmselt tekkinud arvutusprogrammi täiustamisest ja hõlmab ilmselt kogu laevastikku või kui mitte päris kõiki, siis enamust sama tüüpi jahte nagu on meie Tuulelaul. Liialt eufooriasse ei tasu seega veel laskuda, ootame ära ka konkurentide mõõdukirjad, sest tähtsaim on siiski see, kui palju paremad või halvemad on meie otseste konkurentide võistlusväärtused.

Remont käib

2011-04-13T20:59:00.007+03:00

Tuulelaulu käesoleva aasta hooajaeelseid ettevalmistustöid teostame Jachts-Service nimelise ettevõtmise abil. Jachts-Service on seotud Sailing Centeriga, mille taga on omakorda mullu maailma meistriks tulnud Technonicoli tegelased. Seega võime öelda, et kaudselt on meie jahi hooldustöödega seotud maailmameistrite hooldustiim:)

Tõsi, Tuulelaul maailma tasemel tuuningut sel aastal päris ette ei hakanud võtma. Kuna remontisime jahti mullu päris põhjalikult, siis sel aastal pääsesime peaasjaliku vaid kahe väiksema tööga. Osaliselt lihvisime lahti põhja paar puudustega piirkonda ja lamineerisime asemele natuke tugevdust. Kuna Tuulelaul oli mullu Eestis enim võistlusi kaasa teinud jaht, siis korraliku sõidukoormuse ja dekil sebimise tagajärjel oli osaliselt lahti andnud deki pealmine klaasplasti kiht. Lahtioleva tüki lõikasime lahti ja lamineerisime ka sinna uue kihi klaasplasti peale. Nüüd peaks ka dekk jälle korralikult sandwich'ina töötama ja sellega jäikust juurde andma.

Töö lõppviimistlus võtab veel mõned päevad aega ja siis ongi jaht põhimõtteliselt uueks hooajaks valmis. Oleks ainult vaba vett, et sõitma saaks. Praegust Tallinna lahe jää ülekaalu vaadates on aga oht, et 1.maiks planeeritud hooaja avavõistlus võib päris ära jääda. Igatahes Tuulelaulu tiim on valmis ja kui jää peaks kaduma, plaanime esimeste hulgas jahi veestada;)

Treeninglaagri kokkuvõte

2011-04-03T21:13:00.005+03:00

Eelmisel suvel Muhu väina regati Pärnu-Roomassaare regatil kusagil Kihnu all tuulevaikuses istudes võtsime pardal vastu uskumatuna tunduva kõne - meile pakuti imeodavaid lennupileteid Tai kuningriiki 2011. aasta märtsiks. Aega otsustamiseks oli umbes 20 min. Viiest meeskonnaliikmest 4 ütlesid ettepanekule "jah" ja nii oli pandud nurgakivi Tuulelaulu esimesele hooajaeelsele treeninglaagrile. Olgu öeldud, et viies meeskonnaliige loobus reisist vaid seetõttu, et ta oli täpselt samaks ajaks oma kauaoodatud Kariibide reisi planeerinud.

Mida lähemale meie lend jõudis, seda enam sai selgeks, et purjetamise treeninglaagrit sellest tripist eriti ei tule. Kui legendid räägivad sellest, et Tai on maailmatasemel purjetajate kasvulava, siis meie nägime kogu oma 2 nädalase reisi jooksul 2 Hobbie Cat'i ja 4-5 ankrus seisvat avamerejahti. Ühtegi purje merel silma ei hakanud. Web's tehtud otsingud jahtide rentimisvõimaluste kohta andsid samuti äärmiselt tagasihoidlikud tulemused ning parim leitud hind jäi ca 1000 EUR/päev tuuri. Seega oli reisi eesmärk asendunud plaaniga veeta aega heade sõprade seltsis, õppida tundma vöörast kultuuri ja lihtsalt laadida patareisid.

Uus plaan ka realiseerus täielikult. 2-nädala reisi kestel külastasime kahte suurt kuurortpiirkonda ja 3 väikesaart. Lisaks rannamõnude nautimimisele ja kultuuriobjektide külastamisele pakkus reis ka ootamatuid seiklusi. Päris puutumata ei jäänud me ka Taid tabanud erakordsetest mussoonvihmadest, mis paljud sealsed piirkonnad üleujutasid. Meie veetsime neil paduvihmapäevadel aega hotellis kaarte mängides ja täringuid veeretades. Hotellituba on oma suurusel võrreldav Polarise deki pindalaga ja nii oli vihmasaju lõpu ootamine kui plekis tuule ootamine. Üleujutusi me oma silmaga ei näinud. Reisi kõige ärevam hetk oli siiski minibussiga avariisse sattumine. Olime teel hotelli kui maanteel sõitnud bussile sõitis kõrvalteelt ootamatult ette päevi näinud pick-up. Tänu bussijuhi kiirele reageerimisele saime hoo küll ca 120 km/h'lt umbes 50-60 km/h peale, kuid pauk oli piisavalt tugev, et kastikas teelt minema pühkida ja meie buss sõidukõlbmatuks muuta. Inimesed pääsesid õnnetusest ehmatuse ja paari kriimustusega. Nagu dramaatilisel kuupäeval 30.09.2009 suutsid meie meeskonnaliikmed ka sel korral säilitada täielikult külma närvi ja mingit paanikat ei tekkinud.

Kokkuvõttes jäime oma reisiga igati rahule, seda hoolimata asjaolust, et meie purjetamise plaan sel korral ei realiseerunud. Nüüd saame oma laetud patareid suunata jahi hooldusremondi lõpetamisse. Mis täpsemalt Tuulelauluga vahepeal paadimeistrite käe all toimunud on, anname teada lähiajal.

Treeninglaager

2011-03-15T16:08:00.002+02:00

Alanud hooaega võtab Tuulelaulu tiim väga tõsiselt! Esmakordselt meie meeskonna ajaloos võtab tiim ette treeninglaagri. Kuna meie laiuskraadil on kõik veekogud totaalselt jääs, ostsime üheskoos hooldetiimiga lennupiletid India ookeani osaks oleva Andamani mere äärde, kus 2 nädala vältel kõvasti oskusi lihvida kavatseme. Plaanis on nii treeningud vee peal, vee all kui ka kuival maal. Nagu piltiltki näha, on purjekad meid juba ootamas. Nii kaugele sõitmist tiivustas ka Eesti purjetamise lähiajaloo uurimine. On ju maailma tasemel edukad olnud vaid need Eesti võistluspurjetajad, kes talveperioodil soojamaa laagrites on käinud.

Viieliikmelisest meeskonnast võtab laagrist osa 4 seilorit. Meie soodimees-navigaatori Siimu olime sunnitud juba varem personaaltreeningule saatma. Saadetavate raportite kohaselt taastub mehe vorm Kariibidel päris jõudsalt. Tagasi Eestis on meeskond taas aprilli alguses, mil anname alusele veel viimase lihvi.

Peasponsor 2011 on DNV

2011-03-14T15:30:00.002+02:00

Täna, 14. märtsil, allkirjastas Tuulelaulu tiim riskihaldusfirmaga DNV koostööleppe, millega DNV'st saab teist hooaega järjest Tuulelaulu tiimi peasponsor. DNV (Det Norske Veritas) on sõltumatu sihtasutus, mille eesmärgiks on kaitsta elu, omandit ja keskkonda. DNV ajalugu läheb tagasi aastasse 1864, kui sihtasutus Norras loodi, et inspekteerida ja hinnata Norra kaubalaevade tehnilist olukorda.Sellest ajast peale on DNV peapädevuseks olnud riskide tuvastamine, nende hindamine ja riskihaldusalane nõustamine.

Sarnaselt eelmisele aastale aitab DNV katta Tuulelaulu tiimi hooajaga seotud kulusid ja investeerida põhivarasse. Lisaks toimub sponsori kaasabil augustis 1/4-TON jahtidele mõeldud DNV Karikavõistlus.

DNV taustast on võimalik lugeda meie eelmisel aastal kirjutatud taustaloost.

It's show time!

2011-03-08T16:04:00.004+02:00

Samal ajal kui suur osa jahtidest magavad õues paksu lume all või angaaris tolmukihi all talveund, võttis Tuulelaulu tiim ette ootamatu manöövri ja läks jahiga sõitma. Tõsi, seda küll mitte merele vaid maanteele. Alanud on hooaja eelsete ettevalmistuste periood, it’s show time!

Tuulelaul talvitus sel aastal Pirital kai peal kõrvuti teiste kamraadidega. Kuna aga iga suurte eesmärkidega purjekas vajab enne hooaja algust kerget tuuningut, otsustasime aegsasti härjal sarvist haarata, et hooaja algusks 1.mail ikka valmis olla. Sooja kohta, kus jahti putitada saaks, otsisime pikalt ja palavikusiselt. Lõpuks leidsime lahenduse Kopli poolsaarel Paljassaare sadama lähistel asuva ellingu näol, kus oskajaid mehi ja „rootsi riistu” jagub. Järgneva 1,5 kuuga peaks jaht seega paadimeistrite käe all hooajaks korda saama. Põhi remondirõhk läheb sel korral kiirusele ehk põhjamürgi parandustele. Nipet-näpet muid asju sinna juurde.

Jahi transportimise ettevalmistamine algas juba nädal tagasi. Kõigepealt kaevasime jahti lumehunnikutest 2x1,5h välja ja kuna sellest jäi ilmselgelt väheks, kutsusime kohale veel ka traktori, kes jäätunud hanged meie teelt minema vedas. Kuna jahi dekk oli kuni reelinguni triiki lund täis, siis lisaks läks veel kolme mehega 1h aega, et ka jaht pealt puhtaks saaks. Kokku siis 4h lumerookimist, enne et üldse kusagile liikuda saaks.

Jahi transportimine läbi linna oli omaette ooper. Kuna meie jahil on omavalmistatud ja ARK’s registreermata ratastel kiilplokk, siis sellega tohib niisama kärutada vaid kinnisel territooriumil. Liiklusesse suundumiseks lugesime enne hoolikalt” Suuremõõtmelise ja/või raskekaalulise autoveo eeskirja” aga ka dokumendi „Ratastraktori, liikurmasina ja nende haagiste tehnoseisundi kontrollimise eeskiri ning nende tehnoseisundile ja varustusele esitatavad nõudeid.” Neile kahele määrusele/seadusele toetudes lisasime kärule nii palju kellasid ja vilesid kui võimalik – tagumised piduri- ja suunatuled, aeglase sõiduki tunnusmärk, väljaulatuva veose tunnusmärk ja külgedele merevaigukollased helkurid ning lisaks kõigele vedas seda tsirkust minibuss, millel oli kollase vilkuri valmidus ja kasutamise õigus. Ees ja taga sõitsid ohutuledega nö saateautod. Etteulatuvalt võib öelda, et meie tee ristus 2 korral ka politseipatrulliga, kuid meie veos neile huvi ei pakkunud, ilmselt oli haagise märgustöö piisavalt hästi teostatud.

Sõit Piritast Koplisse kestis täpselt 1h. Tänu jäiselt konarlikele teedele julgesime liikuda vaid napi 5-15 km/h, kuigi seadus lubanuks „kihutada” kuni 25 km/h. Tasa sõuad, kaugele jõuad ütleb aga rahvatarkus ja nii troonis vaikselt kulgemist edu – jõudsime kohale ühes tükis:) Hoolimata esmaspäeva õhtul kella 21’st kella-ajast oli liiklus siiski uskumatult tihe ja nt ühesuunalisel Soo tänaval pidime tegime 4 peatust, et meie taha kogunenud autorong mööda lasta.

Õhtul kell ca 22 jõudsime sihtpaika ja nüüd võib töö alata! 1. mai hooaja avavõistlusel kavatseb Tuulelaul stardis olla;)

Monotype XV

2011-03-06T00:39:00.016+02:00

Kuna meri Nasva külje all Saaremaal on paksu peegel sileda kaane all, siis Risto algatusel sai meil kahekesi Mono XV kelku istutud, et see riistapuu ära proovida.

Asi lõppes sellega, et avastasime endid eelmisel laupäeval Eesti ja Saaremaa meistrivõistlustelt. Mina kolmandat korda soodi peal ja Risto neljandat korda roolis. Stardijoonel avastasime, et olime ainukesed, kellel ei olnud naelikuid ning sellega mängisime maha juba ühe väga tähtsa osa jääpujetamises: STARDI

Üks stiilinäide stardist, kus kaks kelku suutsid ka kokku sõita. Meie oleme kollase C-4'ga ja nagu näha, peegel jää pealt startides kaotasime juba väga pikalt kohe alguses. Multikamehed, teistega võrreldes, oli Risto kommentaar pärast videoanalüüsi. Jääpurjetamine ise erineb tavalisest purjetamisest oluliselt. Põhi rõhk on kiirusel ja kui hoog sisse saadud, siis tõmmatakse soot nii sisse kui võimalik ning sõidetakse võimalikult teravalt ja kiirelt. Täpsemat teooriat saab igaüks ise netist uurida. Esimeste sõitude põhjal võis öelda, et meil on täitsa võimalik tagumises otsas pildis olla. Nii õnnestuski meil isegi 4 ja 5 koht välja sõita mõnes sõidus.

Mida sõit edasi seda kesisemaks meie etteasted läksid, aga eks oli ka kogemuste pagas see, millest puudu oli ning stardi kiirendus teistega võrreldes olematu. Samal nädalavahetusel algasid ka Euroopa meistrivõistlused DN klass jääpurjetajatele, mis lõppesid eelmise nädala lõpul. Jääd kommenteeriti Nasval kui Fantastic Ice ning kohal oli ka CNN, kes erinevaid klippe võistlustest tegi. Esimese Monotype XV võistluspäeva lõpus keerati ka ühele monole 3 kaamerat CNN poolt külge.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu oli järjekordse huvitava purje-tuule kogemusega ja kui selliseid talvi jätkub, siis saab kindlasti ka Mono uuesti jääpeale aetud. Meie laeks jäi Eesti meistrivõistluste 6 koht seitsme kelgu konkurentsis. Sel nädalavahetusel algavad Rootsis Monotype Euroopa meistrivõitlused, nii et kõik eestlastele pöialt hoidma.

Tuulelaulu tegemistest nii palju, et jaht läheb varsti hooaja ettevalmistus töödele ning juba on ka mõningaid positiivseid uudiseid hooajaga seoses, aga neist järgmistes postitustes. Meeskond ise siirdub järgmistel nädalatel päikesepatareisid laadima, kes teisele poole Atlandi, kes teisele poole India ookeani.

Saarlased otsivad purjetamistreenerit

2011-02-08T22:07:00.003+02:00

Saaremaa kohalik ajaleht Meie Maa kirjutab:

Saaremaa Merispordi Selts otsib purjetamistreenerit

Autor: Alver Kivi
Teisipäev, 08. veebruar 2011.

Kuna klubi treeningutel käib palju lapsi ja treenerite töökoormus on suur, soovib Saaremaa Merispordi Selts (SMS) palgata veel ühe purjetamistreeneri. SMS-i kommodoor Margus Hiet ütles, et praegu on treeneritena ametis Kristiina Klaos, Mati Kolk ja poole kohaga Aivar Laus, kuid ühte tublit inimest on veel juurde vaja.

“Meil on hulk lapsi, palju võistlusi erinevates riikides ja kohtades ning treenerite koormus suur. Meil on aga vaja tulemuste nimel pingutada, niisama lihtsalt ei saa midagi,” märkis Hiet.

Purjetamistreeneri tööülesanded on treeningute korraldamine ja läbiviimine, purjetajate juhendamine võistlustel ja laagrites, materiaalosa korrashoidmine ja töö projektidega.

Muhu väin 2011

2011-01-09T20:59:00.003+02:00

Tuulelaulu tiimil on uudiseid 2011. aasta Muhu väina regati kohta. EJL avamerekomisjon nimelt otsustas, et eeloleval purjetamishooajal toimub regatt tavapärasest nädal aega varem, s.o. 10.-17.juulil. Regati etapid on sel aastal järgmised:
Pärnu -> Roomassaare
Roomassaare ring
Roomassaare -> Virtsu
Virtsu -> Heltermaa
Heltermaa ring
Heltermaa -> Tallinn
Tallinna ring

Omapärane on see, et Heltermaa-Tallinn sõidule antakse start õhtul kell 18:00 ehk tuleb pikk öö-sõit. Arvestades seda, et sama päeva hommikul on olnud Heltermaa lühirajasõit, tõotab sellest tulla päris koormav, kuid huvitav katsumus.

Muhu väina viimane sadam Tallinn ei võta jahte sel korral vastu mitte Pirital vaid Peetri sadamas/ Old City Marina's.

Tuulelaul - aktiivseim võistlusjaht 2010

2011-01-07T16:10:00.004+02:00

ESS Kalev Jahtklubi on Eestis kõige enam võistlusi korraldav jahtklubi ja selle liikmena üritas Tuulelaul 2010.a hooajal osa võtta nii paljudest võistlustest kui võimalik. Kõikidest Tallinnas toimunud võistlustest ei õnnestunud meil osa võtta vaid ühest Kolmapäevaregatist ja koos teiste meie grupi jahtidega jätsime startimata tormiga peetud Terra Feminarium regatil. Lisaks osalesime kahel regatil Haapsalus, ühel regatil Pärnus ja paljusid sadamaid läbivas Muhu väina regatis.

Koos väljaspool Tallinna toimuvate regattidega startis Tuulelaul eelmisel hooajal kokku tervelt 35 võistlusel. Need võistlused olid:

19 Kolmapäevaregatti
Hooaja avavõistlus
E4 Karikavõistlus
DNV Karikavõistlus
Eesti Meistrivõistlused/ Muhu Väina regatt
Kessu regatt
KJK Karikavõistlus
Rannarootsi regatt
Suveöö rahvaregatt, proloog
Suveöö rahvaregatt, põhivõistlus
Sügisregatt
Tallinna Meistrivõistlused
Tallinn-Prangli võidusõit
Tormilind CUP
Watergate regatt
Veerandiste lühirajavõistlus
Hooaja lõpuvõistlus

Kas keegi Eesti avamerepurjetajatest võttis osa veel rohkematest võistlusest kui Tuulelaul? Meile teadaolevalt mitte. Mõned jahid võtsid küll osa vaid mõnest üksikust võistlusest vähem, kuid nii palju starte kui Tuulelaul - kokku 35 - ei teinud Eestis vist tõesti mitte keegi teine. Seega oli Tuulelaulu tiim Eestis eelmisel hooajal enim startinud meeskond:)

2010.a Kolmapäevaregattide kokkuvõte

2011-01-03T13:35:00.008+02:00

Tuulelaulu läinud aastased Kolmapäevased seeriavõistlused olid kui American Dream – ajalehepoisist miljonäriks. Eelneval kahel aastal (2008 ja 2009) olime osa võtnud 24 kolmapäevakust ja laveerinud protokollides valdavalt 4-5 koha peal, kuid oli ka musti päevi, mil pidime leppima 8. või 9. kohaga või sootuks katkestama. Katkestamisi tuli kahe eelneva aasta peale kokku kolm. Parimateks saavutusteks olid olnud kaks II kohta 2008. aastal ja üks II koht 2009. aastal. 2010 oli aga tõeline läbimurde aasta!

2010. aastal toimus kokku 21 kolmapäevaregatti, milledest Tuulelaul osales 20 võistlusel. Ühel regatil ei saanud me osaleda seetõttu, et olime jahiga Pärnus ja ootasime Avamerepurjetamise Eesti Karika esimese etapi – Watergate regati – starti. Kuna üks kolmapäevaregatt katkestati tuule vaikuse tõttu, saime tulemuse kirja 19 võistlusel. 100%’liselt osales kõikidel kolmapäevakutel vaid jaht Viru, meie jagasime jaht Minniga nn aktiivsustabelis teist kohta. Meie võistlusgrupis võttis erinevatel võistlustel osa kokku 13 jahti, tavapäraselt oli stardis u 9-10 jahti.

Selle aastane esimene kolmapäevaregatt ei olnud ees olevat pikka hooaega silmas pidades kuigi paljutõotav – saime oma avamerepurjetamise karjääri seni ainsa viimase koha. Jahte oli hooaja algusele omaselt stardis väga vähe, vaid kolm. Olime kogu regati vältel olnud võistluse liidrid, kuid siis tuul vaikis täielikult ja peale mõningast loksumist püüdsid taganttulijad meid uue ja värske tuulega kinni. Finišis olime küll füüsiliselt esimesed, kuid kuna vahed olid väga väikesed, saime korrigeeritud ajas kolmanda ehk viimase koha.

Mida võistlused edasi, seda paremaks meie sooritused läksid. Hoolimata pikalt haiguslehel olnud roolimehest sai kogu ülejäänud tiim uutel positsioonidel sõites väga hästi hakkama ja 19. mail sõitsime välja oma elu esimese kolmapäevaregati võidu. Tunne oli ülim, seda enam, et sõitsime vähendatud ja kombineeritud koosseisus.

Mai viimasel nädalal sai end sõidu korda jaht Leila, kes kolmel järjestikusel kolmapäevaregatil sõidu kinni pani, Tuulelaul seilas neil regattidel tema järel teisena. Kuna aga olime kogu mai kuu vältel näidanud väga stabiilset minekut, tõusime juuni esimese kolmapäevaku II kohaga juba seeriavõistlust Viru ees juhtima, andmata edaspidigi kordagi edumaad käest. Kolmapäevaregattide esimesed sõidud enne Muhu väina oli meile andnud seega: 1x esikoht, 4x teine koht ja 2x kolmas koht. Võis öelda, et hooaeg oli alanud suhteliselt hästi, püsisime stabiiselt kogu aeg esikolmus, kuid nö viimane vint, mis meeskonna esimeseks tõstaks, oli siiski veel leidmata.

Juuli keskel kolmapäevakuid ei toimunud, kuna valdav enamus jahte oli riikliku tähtsusega Muhu väina regatil. Tuulelaul tuli sealt tagasi mõnevõrra pettununa, tuulevaiksel regatil pidime leppima 7. kohaga ja sellele eelnenud Kessu regatil olime jäänud napilt neljandaks. Rõõmu oli pakkunud vaid Watergate’i II koht. Kõigest hoolimata püüdsime anda endast igal järgmisel kohalikul regatil maksimumi, et hooaja kokkuvõttes ikka võit sel aastal koju tuua. Kuna olime aasta varem jäänud ülinapilt koondkokkuvõttes neljandaks, oli hammas revanši järele eriti verel.

Peale suurregatte oli tegu, et meeskonda kokku saada. Nii olime 21.juulil sõitmas vaid 3-liikmelise meeskonnaga, kusjuures kolmanda mehena oli meil kaasa Raul Amservi meeskonnast. Tulemuseks üllatavalt hea 3. koht. Järgmisel võistlusel olime juba stardis täiskoosseisus ja tulemuseks elu teine kolmapäevaku esikoht.

Selle hooaja kolmapäevakute suurim läbikukkumine sai Tuulelaulule osaks 18. augustil, mil ligi 10 m/s puhunud tuulele pidime taas vastu minema short-handed meeskonnaga. Viimasel minutil õnnestus 3 meeskonna põhiliikmele saada kallutama ka üks purjetamiskauge abiline. Võidupurjetamiseks oli seda raske nimetada, pea-eesmärk oli meeskond ja paat ühes tükis finišisse tuua. Sõitu alustasimegi sõna otseses mõttes viimaselt kohalt, kuid targalt sõites õnnestus lõpuks IV koht saavutada. Tõsi, küll esmakordne esikolmikust väljajäämine, kuid siiski hea tulemus nõnda kehva esitluse kohta.

Järgnevatel sõitudel oli palju pusimist ja nii sõitsime välja 1., 2. ka 3. koha. Lisaks jäime korra veelkord neljandaks. 22. septembril aga muutus kõik. See viimane vint, mis seni oli kiiruses puudu jäänud, oli lõpuks ometi leitud. Pool hooaega olime otsinud õiget seadistust oma uutele purjedele ja nüüd lõpuks olime selle leidnud... Aasta viimasel viiel kolmapäevaregatil tuli Tuulelaul võitjaks kõikidel sõitudel, kusjuures nii mõnelgi sõidul panime konkurentidele ikka väga pika puuga ära.

Kolmapäevaregattide kokkuvõttes sõitsime välja:
8x esikoht
5x teine koht
4x kolmas koht
2x neljas koht

Kogu ESS Kalev Jahtklubi ca 50 jahilise fliidi peale suutis 2010. aastal meist rohkem esikohti välja sõita vaid jaht Tessa, kes sai 9 võitu. Meie jagasime esikohtade tabelis koos Nautilusega II ja III kohta. Kolmapäevaregattide arvestuses premeeriti ka kuu parimaid. Tuulelaulul pärjati kuu parimaks lausa 4 korral – juunis, augustis, septembris ja oktoobris. Kolmapäevaregattide koondarvestuses saavutas Tuulelaul jahtide Leila ja Viru ees ülekaaluka esikoha.

Kokkuvõttes võib väita, et tegu oli tõeliselt vinge hooajaga. Tulla 19 võistlusest välja 17 medaliga, milledest 8 on kuldsed, on saavutus, millist me ei osanud ette näha kui 3 suve tagasi avamerepurjetamisele oma näpu andsime. Kolmapäevaregattide koondkokkuvõtte esikoht oli algusest peale eesmärk omaette, et see aga nii ruttu ja nii suure ülekaaluga tuli, oli tõesti ootamatu. Järgmisteks hooaegadeks madalamaid eesmärke kui võit on nüüdsest võimatu seada, kuid fakt on see, et konkurendid ei anna meile armu ja olen kindel, et lihtsalt ei tule järgmisel hooajal ükski tulemus. Lubame endast anda siiski parima, et hoida uuel hooajal saarlaste ja hiidlaste lipp Tallinnas kõrgel ja loodame päälinna meestele ka 2011 tuule alla teha;) Tuulelaul kavatseb 2011 olla stardis KÕIKIDEL Kolmapäevaregattidel!

Avamere purjetamise Eesti karikas 2011 etapid

2010-12-28T13:36:00.002+02:00

Eesti Jahtklubide Liit on oma kodulehel avaldanud Avamere purjetamise Eesti Karikas 2011 etapid. Etapid on järgmised:

03.07.11 Kessu regatt, Haapsalu

08.07.11 - 10.07.11 Watergate regatt, Pärnu

11.07.11 - 17.07.11 Muhu Väina regatt, Pärnu-Tallinn

30.07.11 - 31.07.11 Tallinna meistrivõistlused, Tallinn

04.08.11 - 07.08.11 Baltic Offshore Week, Tallinn

13.08.11 Ruhnu regatt,Ruhnu

Tuulelaulu pühadetervitused!

2010-12-24T13:13:00.003+02:00

Tuulelaulu tiim soovib kõigile oma sõpradele, toetajatele, fännidele ja konkurentidele rahulikke jõulupühi, tujuküllast aastavahetust ja rohkelt meremiile uueks navigatsioonihooajaks! Erilised tänud meie purjekale eduka aasta eest ja soovime talle eriti kiiret käiku edaspidiseks;)

1/4-TON jahtide karikavõistlus 2011

2010-12-22T21:53:00.002+02:00

ESS Kalev Jahtklubi on koostamas oma 2011. aasta purjetamishooaja võistluskalendrit. Järgmisel hooajal leiab kalendris oma koha ka järjekorras kolmas veerandtonniste jahtide karikavõistlus, mis saab toimuma 13. augustil 2011. 1/4 TON jahtide karikavõistluse näol on tegemist mitmest lühirajasõidust koosneva võistlusega, millest võivad osa võtta vaid sarnaste käiguomadustega teatud tüüpi jahid. Tuulelaulu tiimi poolt korraldatav võistlusest võttis mullu osa 9 jahti, esimene oli Leila, Tuulelaul aga viies. Tänavu võttis regatist osa juba 11 paatkonda ja Tuulelaulul õnnestus tulla võitjaks. Tuulelaulu tiimi jaoks on tegu hooaja ühe tähtsaima regatiga, nii et jääme pikisilmi augustit ootama!

Polarised taas ajakirjas "Paat"

2010-12-18T15:16:00.004+02:00

Äsja ilmunud ajakirjas "Paat" on taaskord juttu Polaris-tüüpi purjekatest. Kui eelmises numbris tutvustati Polarisi tervikuna ja eksponeeritud oli sealjuures suur pilt Tuulelaulust, siis sel korral tehakse ülevaade juba kahest konkreetsest Polarisest - meie endisest jahist Eneli, kes läinud talvel korraliku kapitaalremondi läbi tegi ja meie selle hooaja ühest suurimast konkurendist Leila, kes on hea näide sellest, et ka sisuliselt nullist alustades võib jõuda vabariiklikul tasemel absoluutsesse tippu. Ostis Leila kapten ju 11a tagasi jahi, et daamidega lahe peal veini joomas käia, kuid aegamõõda omandatud vilumus viis jahi 2009.aastal Eesti Meistrivõistluste medalini.

Edit: Üllatuslikult on Leilat selles artiklis võõraste sulgedega ehitud. Artiklis on märgitud nagu olnuks Leila sel aastal Avamerepurjetamise Eesti Karikasarjas II kohal. Tegelikult oli teisel kohal hoopis Tuulelaul, Leila oli kolmas. Aastataguseid tulemusi mainides on Leila tulemuseks märgitud III koht, kuigi tegelikult oldi 6. kohal.

Soovime head lugemist sellest hoolimata:)

Müüa osalus jahi Centaur meeskonnas

2010-12-09T12:01:00.002+02:00

Müüa osalus jahi Centaur meeskonnas

Jahi mudel: Beneteau First 31,7
Ehitusaasta: 2005

Seisukord: väga hea, regulaarselt on uuendatud purjestustust ja teostatud hooldustöid.
Kodusadam: Roomassaare, Saaremaa

Centauri võistlustulemused:
Muhu väin 2010 - 11. koht (NB: regati viimase etapi võitja)
SMSi karikavõistlused 2009 - III koht (etappidel 2., 2., 3., 3., 3. ja 4.koht)
SMSi karikavõistlused 2010 - IV koht (etappidel 4., 2., 4., 4. ja 3. koht)

Täpsem info:
Rain Riim
50 20 942
riim@tridens.ee

Jahtklubide Liidu hooaja lõpetamine

2010-12-05T22:05:00.019+02:00

26.novembril, mil toimus Eesti Jahtklubide liidu hooaja lõpetamine, seadsime sammud läbi lumise Tallinna kesklinna ööklubi Amigo suunas. Sel hetkel tundus nagu oleks viimasest merel käigust juba terve igavik möödunud. Eesti Jahtklubide liidu hooaja lõpetamisele lunastas Tuulelaul oma kutsed Avamerepurjetamise Eesti karikasarjas. Kuna Jahtklubide liidu all on väga palju erinevaid purjetamis klasse ja gruppe, siis pidime pikalt ootama, enne kui Tuulelaul lavale pääses võtmaks vastu Avamerepurjetamise Eesti karikasarja IV grupi II kohta.

Antud tulemuse saavutamiseks pidasime tulised lahingud Kessu, Watergate, Muhuväina ja Tallinna Meistrivõitluse regattidel. Täpsemat ülevaadet saab lugeda siit: Avamerepurjetamise karikasarja II koht

Eesti Jahtklubide liidu hooaja lõpetamisega sai ametliku punkti ka Tuulelaulu hooaeg. Hetkel meeskond puhkab ja kogub juba vaikselt mõtteid 2011 aasta tarvis. Kindlasti on üheks eesmärgiks lahendada Edasi hea käigu müsteerium, kuid samas ei tohi unustada ka teisi konkurente, kellega tasavägiseid lahinguid on peetud.

KJK hooaeg on ametlikult lõpetatud

2010-11-20T23:30:00.005+02:00

ESS Kalev Jahtklubi 62. hooaeg sai sel nädavalavahetus ametlikult lõpetatud, toimus klubi hooaja lõpupidu. Ka Tuulelaul oli peol esindatud.

Selle aastane pidu toimus Lillepaviljonis, mis oli peo tarvis päris kihvtilt särama löödud. Lisaks suurepärasele toidule lõi meeleolu ansambel regatt, nii et kõik oli väga glämm. Arvestades 500 kroonist osavõtutasu poleks vähemaga leppinudki.

Sel peol sattusime ühte lauda selliste jahtide nagu Piret, Thaleia, Anna-Klara ja Amanda. Kuna jahtklubist selliseid purjekaid ei meenunud, ootasime huviga, kellega me koos peol aega veetma hakkame. Selgus, et tegu oli nelja ääretult toreda perekonnaga, kes oma sõpruskonnaga matkapurjetamist harrastavad. Pika kogemusega meresõitjatena oli neil meile rääkida väga palju huvitavaid lugusid oma seiklustes nii koduvetes kui kaugemal. Lisaks oli meie lauas Astraia tiimist Inga oma kaaslasega.

Tänavu oli väikeste jahtide grupp peol võrreldes eelmise aastaga esindatud erakordselt suurelt. Kui aasta tagasi olime kohal vaid meie ja Viru, siis lisaks Astraiale üllatas sel aastal Leila, kes oli kohal lausa täies koosseisus. Meie ligi kümne paadilisest fliidist on 4 osalejatiimi muidugi endiselt kasin, aga olukord liigub vähemalt paremuse poole.

Peo tippsündmuseks oli hooaja parimate autasustamine, mis sel aastal päädis üllatuslikult vaid Kolmapäevaregattide üldvõitjate väljakuulutamise ja mõnede paatkondade välisvõistluste tulemuste äramainimisega. Kohalikest suurvõistluste, nagu Muhu Väin, Watergate ja Avemerepurjetamise Eesti Karikasari, tulemustest ei mainitud sõnakestki. Ka KJK Karikasari, mida eelmisel aastal kohalike pikemate sõitude arvestuses peeti ja mille arvestuses Tuulelaul mullu II koha sai, jäi sel aastal kas üldse pidamata või selle võit lihtsalt välja andmata. Kuna Tuulelaul oli aga Kolmapäevaregattidel oma grupi edukaim, saime siiski poodiumil käe valgeks ja tõime koju tõeliselt kauni klaasist auhinna ja medalid.
Viimastel aastatel antakse Kolmapäevaregattidel välja ka eriauhind kaptenile, kes hooaja jooksul kõige rohkem sõite suudab välja roolida. Sel aastal sai Seiko kellalt auhinna Alar Ivanson, kes jahiga Tessa tervelt 9 esikohta välja sõitis. Tuulelaul jäi tulemusele alla väga napilt, 8 võiduga jagasime koos Nautilusega teist ja kolmandat kohta.

Kokkuvõttes oli tegu siiski vahva ja meeleoluka peoga, mis pani heldinult meenutama mõõdunud hooaega ja sundis mõtlema, mida teha, et ka järgmine aasta õnnestuks. Loodetavasti on meie grupi jahtide osavõtt järgmisel aastal veelgi suurem, siis on meeleolukam ühiselt aastat lõpetada. Meie mõõdunud hooajale paneb aga lõpliku pitseri järgmisel nädalavahetusel toimuv Eesti Jahtklubide Liidu hooaja lõpetamine, kuhu ka Tuulelaulu tiimil kutsed on.

Postituses presenteeritud fotode autor on Egert Kamenik

Saarlaste hooaeg on lõpetatud

2010-11-15T14:25:00.003+02:00

Mõõdunud nädalavahetusel tõmbas Saaremaa Merispordi Selts (SMS) oma 84. hooajale ametlikult joone alla. Kuna Tuulelaulu tiim on valdavalt saarlastega mehitatud ja mitmed meie tiimi purjetajad on sealse seltsi liikmed, käisime meiegi SMSi lõpupeol. Hooaja lõpupeo suursündmuseks oli käesoleva aasta parimate autasustamine. Väiksemate jahtide grupis tuli sel aastal ülekaalukaks võitjaks jaht Kadri, kes ka Muhu väinas poodiumile pääses. Teine oli Karina ja kolmas Mericurius. Ainus Saaremaa Polaris-tüüpi jaht Vesileenu pidi leppima 5. kohaga. Etteulatuvalt võib aga öelda, et Roomassaare sadama Polariste fliit saab järgmisel aastal täiendust, Orissaarest pargib end kuuldavasti sinna ümber jaht Lagle.

Hoolimata sellest, et Tuulelaul sel aastal Saaremaal ühtegi starti kaasa ei teinud, saime peol siiski ära mainitud siiski. Nimelt on Tuulelaul kõige enam karikasarja üldvõite võitnud Saaremaa jaht, olles esimene koguni seitsmel hooajal (1992-1997 ja 1999). Karikasarja rändkarikat hakati välja andma alates 1994. aastast ja nii oli Tuulelaul ka esimene, kes seda karikat hoida sai.

Lisaks Tuulelaulule on Tallinnasse kolinud kaks kiiret Saaremaa jaht veel. Aastatel 2002 ja 2003 oli Saaremaa karikasarja võitjaks Blanca ja 2004-2005 jaht Evelyn II, mis täna kannab nime SeaBird.

Sel aastal on meie suuremad peo veel ees. Eeloleval nädalavahetusel toimub pidulik ESS Kalev JK hooaja lõpetamine ja järgmisel nädalavahetusel Eesti Jahtklubide Liidu hooaja lõpetamine. Ka neil üritustel saab Tuulelaul esindatud olema.

Vesilennuk is back

2010-11-13T13:12:00.003+02:00

Tallinna Polariste fliit saab järgmisel aastal täiendust. Selle aasta alguses kadale jäänud Vesilennuk on uute omanike käe all läbi tegimas kapitaalremonti ja noorte meeste ambitsioon on ilmselt järgmisel aastal kõigile tuul alla teha.

Vesilennuk on täpselt samasugune Polaris kui Tuulelaul, vahe on ainult selles, et meil on parema püstivuse eesmärgil aretatud kiilu külge täiendav raskus-bulb, kuid Vesilennukil on nö originaal-kiil. Vesilennuk on viimasel kümnendil käinud korduvalt käest-kätte. Kümmekond aastat tagasi sõitis jahiga sama tiim, kes jahiga Lennuk maakerale ringi peale tegi. Ka jaht ise kandis tol ajal Lennuki nime, kuid see muudeti uue jahi soetades Vesilennukiks. Kui meie käsutuses olev info on õige, siis peale Lennuki teele asumist, ostis jahi ära praegune Blanca tiim, kes suhteliselt kiiresti selle Ülar Marki ehk praeguse Astraia tiimile edasi müüs. Vesilennuk on teinud tihti just vaiksema tuulega väga head sõitu. Nt 2008. aastal olid nad Muhu Väinas parima Polarisena 34 osaleja seal 13. kohal. Meie olme tol aastal kokkuvõttes 17ndad.

Vesilennuki uus tiim kajastab oma tegemisi värskelt loodud blogis: http://vesilennuk.polaris-yachts.ee/ Soovime meestele jõudu-tööle ja loodame jahti juba 1. mail stardis näha!

Tuulelaul on kuival

2010-11-08T12:38:00.005+02:00

Viimasest võistlusest oli mõõdas napp nädal kui avastasime, et Tuulelaul on viimane jaht, mis üksi nn veerandiste kai ääres seisab. Et jaht väljateenitud talvepuhkusele saata, võtsime mõõdunud nädalavahetusel ette ja tõstsime ta kai peale teiste semude juurde. Omakorda jahilt võtsime maha ka masti, et see talvel tuulte käes asjatult ei rapuks.

Välja tõstes selgus, et jahi põhi ja mürkvärv, mida arvasime olevat suht kehvas seisus, oli tegelikult päris hästi säilinud, ainult rool, mis ilmselt erineva krunt- ja mürkvärvi mitte sobimise tõttu "reageerima" hakkas, nägi suht kole välja. Minni tiimilt laenatud survepesuriga jahti pestes selgus, et talvel tehtud tekiparandustööd olid olnud ebakvaliteetsed ja nii peame kolmandat talve järjest teki uuesti puhtaks võtma ja selle üle lihvima/värvima. Kuna reelingupostide alused tahavad nagunii tugevdamist, siis saab mitu tööd kombineerida. Õnneks rohkem mingeid suuri töid sel talvel teha ei ole ja ülejäänud aja saame kulutada uute purjede tellimisele (nali:)

Tuulelaul on telekas

2010-11-02T16:39:00.005+02:00

13. oktoobril toimus järjekorras XIX Kolmapäevaregatt, mille Tuulelaul suure ülekaaluga võitis. Meie sõidu stiilinäitest tegi väikese video Minni team, kes selle ka youtube'i üles laadis. Väga lahe vaatamine, kuidas jaht keskmisest tugevama tuulega tõeliselt hea minekuga edasi astub.Check it out:)

Hooaja lõpu triumf

2010-10-31T20:14:00.005+02:00

Tuulelaulu tõeliselt edukas hooaeg sai sel nädalavahetusel oma väärika lõpu, toimus ESS Kalev JK hooaja lõpuvõistlus. Juba enne võistlust tundsid konkurendid elavat huvi, kas me tõesti ikka peame starti tulema ja kuuldes jaatavat vastust, tuletasid nad meile meelde, et meie võitude limiit on selleks aastaks täis ja oleks viisakas ka teistele midagi jätta. Kuna olime viimasest 6 võistlusest saanud tervelt 5 esikohta, oli ka tõenäosusteooria meie vastu, järjekordne võit tundus ebareaalne.

Kuna väljas oli päris korralik, kuni 10 m/s puhunud, tuul, otsustasid korraldajad teha selle hooaja pikima kohaliku nn lahevõistluse. Etteulatuvalt olgu öeldud, et kui tavaliselt kestavad meie kohalikud regatid ca 1,5h, siis hooaja lõpuvõistlusel kulus raja läbimiseks tervelt 3:40. Järjest tuli võtta nii paljusid erinevaid märke, et nende kirjapanemise asemel otsustasime raja fotokaga fikseerida.

Enne starti tabas meid shokk kui äkki poom masti küljest lahti lendas. Juba teist võistlust järjest andis nö tehnika järgi. Kiirelt saime poomi uuesti külge ja võistlus võis alata.

Start oli meil selle hooaja üks kesisemaid - jäime mitukümmend sekundit liinile hiljaks. Ometi sõitsime end päris kiiresti vabasse tuulde ja olime paari paudiga ilusti pundis sees ja eneselegi üllatuseks pidime tunnistama vaid väga üksikute jahtide hetkelist paremust. Muuhulgas sõitis meilt eest läbi head sõitu teinud Carol, mille rooli hoidis meie endine roolimees Viljar ja mis lõpuks korraliku 5. kohaga lõppes. Kuna tuul oli meile soodsalt üle keskmise tugev, näitasime kogu esimese rajalõigu kestel head kiirust ja olime esimeses pöördemärgis juba teisena. Meist ees oli vaid tugevate tuulte kroonimata kuningas Blanca, kes nö oma ilma pikka aega oodanud oli. Meie taga oli aga elu päris kirev, väikeste vahedega järgnesid meile Leila, Merihunt jt.

Pikk taganttuule ots teise pöördemärki pakkus meile päris terava duelli Leilaga. Olles meid kinni püüdnud, ei suutnud nad meist kuidagi mööda sõita ja nii kulgesime päris pikalt sõna otses mõttes teineteise kõrval ja kaugel ei olnud ka füüsiline kontakt. Leilaga kokku saades ei taha nad meid kunagi niisama lihtsalt ära lasta ja võib öelda, et Leila tiim on meid sel aastal kõige rohkem "peedistanud" paatkord.

Meie aga teravatel hetkedel vedelaks ei löö ja nii suutsime ka sel korral end otsustaval hetkel enne pöördemärki ikkagi mõne paadipikkusega ette sõita ehk olime ka teises pöördemärgis teised. Lisaks meist taha jäämisele läks Leilal märgivõtt täitsa metsa ja sellest hetkest alates me neid enam kuigi lähedalt ei näinud. Langevas tempos sõites pidid nad võistluse lõppedes tagasihoidliku 6nda kohaga leppima.

See taganttuule ots sai saatuslikuks ka Merihundile, kes meid oma 15 m2 suurema spinnakerikega samuti kinni oli püüdnud, kuid kes siis otse meie silme all korraliku broach'i pani. Selgus, et nad olid kaotanud rooli:S Tuttav tunne... Õnneks midagi tõsisemat ei juhtunud ja nii sõitsid nad mootoriga tagasi sadamasse.

Kolmas rajalõik oli taas pikk ja korralik krüss, millega püüdsime lõpuks kinni seni turvalist edu hoidnud Blanca. Vahetult enne pöördemärki saime neist ka napilt mõõda, olime haaranud liidripositsiooni. Ülejäänud laevastik oli jäänud juba päris kaugele ja tagant enam eriti ohustajaid ei olnud. Küsimus oli ainult selles, kas super-palliga folkboot Greta on piisavalt suure kalendriga "täpiks sõidetud" või võis sealt veel üllatus tulla.

Meie edu Blanca ees oli aga väga napp ja juba järgmisel rajalõigul spinnakeridega kulgedes sõitis Blanca omakorda meist mõõda. Kauaks neile seda pidu aga ei jätkunud. Totaalselt ebaõnnestunud halss võimaldas meil neist uuesti mõõduda ja ka korralikult edu kasvatada ning kuna tuule suund sundis tol hetkel jahte purjestust muutma, siis suutsime seda teha erinevalt Blancast oluliselt kiiremini ja summa summarum olime järgmiseks pöördemärgiks oma teise koha vahetanud juba päris korraliku edumaaga liidripositsiooni vastu.

Raja viimasel kolmandikul kontrollisime hoolega igat Blanca manöövrit, jätmata neile vähimatki võimalust meie positsiooni ohustada ja nii finišeerisime 3 minutilise edumaaga jälitajate ees kindla esimesena. Teise koha saavutas Blanca ja kolmanda Viru. Kardetud folkboot Greta kaotas meile täpselt tunniga, mis andis neile 11 osaleja seas 8nda koha. Protokoll.

Selle võistlusega on meie 2010. aasta hooaeg ametlikult lõppenud. Et seda tähtsat sündmust tähistada, suundus meeskond peale ametlikku lipulangetamist Vanalinna parimatesse restoranidesse ja kesklinna kuumimatesse ööklubidesse pidutsema.

Jahi tõstame veest välja eeloleval kolmapäeval. Blogi aga sellega talveunne veel ei suiku. Lähiajal kavatseme kirja panna nii Kolmapäevaregattide kui kogu hooaja kokkuvõtted. Kajastamist tahavad nii KJK kui EJL hooaja lõpetamised. Talvel hoiame silma peal maailma purjetamisel laiemalt ja kajastame huvitavamaid sündmusi ka oma blogis.